Alaskast leiti 11 500 aasta tagune lapse põletusmatus
Mart ZirnaskÜhendriikidest Alaska osariigist leiti 11 500 aasta vanuse maja ning majja maetud väikelapse säilmed. Avastus võimaldab tõmmata senisest veenvamaid kultuurilisi seoseid Põhja-Ameerika esmaasukate ja Ida-Siberi ammuste rahvaste vahele.Hammaste põhjal 3-5 aastane laps oli tuhastatud poole meetri sügavusse ovaalsesse auku, mis asus postidega toestatud ruumi keskosas. Skeletisäilmete alt leitud väikelooma- ja kalaluud viitavad, et matmisõnarust kasutati eelnevalt ka toidu- ja jäätmemajandusel, rääkis uurimisrühma juhtinud Alaska Fairbanksi ülikooli antropoloog Ben Potter leiule pühendatud audiokonverentsil.Senised vanimad Ameerika lähis-arktilistelt aladelt leitud inimjäänused olid vaid mõnisada aastat vanad. "Mitmes mõttes erakordne leid," ütles Potter.Selgituseks: Beringi merre suubuva Tanana jõe madalikult enam kui meetri sügavuselt välja kaevatud hoone näib olevat hooajaline elamine. Kodu, mille asukad – naised ja lapsed; meestest seni märki pole – elasid seal kogu suve, tegeledes lisaks väikeimetajade ja lindude küttimisele ka kalastamisega. "Seni saime uurida peamiselt ainult küttide laagreid – tundus, et kütitakse piisoneid ja muid suuri loomi," selgitas Potter. "Nüüd leidsime esmakordselt tervikliku paikse asustuskoha."Eluruumist leitud laps suri ilmselt juba enne põletamist – ent on ebaselge, kuidas ja miks täpselt. Skeletist on säilinud vaid 20%, ja haigused või vigastused ei jäta luudele enamasti mingit märki. Põlemisjälgede põhjal lamas laps selili, põlved kergelt ülespoole. "Üsna rahumeelne asend – ei saaks kahtlustada ka kannibalistlikku tulle viskamist," mõtiskleb teine Fairbanksi antropoloog Joel Irish.Veenvaid märke matuserituaalidest majast ei leitud – ent neist jääb harva jälg. Siiski näib matmine erandlik: laps maeti elumajja, mis seejärel hüljati. "Kõik näitab selgelt, et temaga käidi hoolivalt ümber," arutleb Potter. "Ilmselt oli tegemist kogukonna olulise liikmega."Kultuurilised paralleelid KamtšatkagaLevinuima käsitluse järgi tulid esimesed inimesed Põhja-Ameerikasse Beringi maasilla kaudu Siberist, umbes 14 000 aasta eest. Ent arheoloogilisi tõendeid sellest pole palju – ka seetõttu on hooajalise eluaseme leidmine märkimisväärne.Lähimad sama ajastu majad ongi seni välja kaevatud praeguselt Venemaalt: Kamtšatka keskosast Uški järve lähistelt. Neist ühte oli seejuures samuti maetud laps, üsna võrreldaval viisil. "See on tõesti kummaline – aga seob Põhja-Ameerika asustamist järjest selgemalt pigem Ida-Siberi kui praeguse USA keskosa aladega," arutleb Potter.Liiati leiti Alaskalt ka Uški järve aladelt tuttavaid tööriistu – pisikesi žiletisarnaseid kivitükke, mis kinnitatud mõne suurema terava kivi külge. Ühendriikide "alumistes" 48 osariigis selle, nn microblade-tehnoloogia märke seni avastatud ei ole."See on suur küsimärk – me ei tea, miks nii läks," räägib Potter. Ehk: Põhja-Ameerika keskosa asustamise kronoloogia pole sugugi selge. Küll kinnitavad leiud võimalust, et vähemalt Beringi aladel elati viimase jääaja eel ja järel pigem mitme pisema kui ühe suure kultuurilise rühmana – võimalik, et arendades siis ka erinevaid tehnoloogiaid.2006. aastal leitud maja väljakaevamistel tegid teadlased pidevalt koostööd kohaliku põlisrahva järeltulijatega. Hõimu poolt sai nime ka emotsionaalseim leid: Xaasaa Cheege Ts'eniin, Tõusva Päikese Jõesuudme Laps.Praeguseks on välja kaevatud hinnanguliselt pool majast – ja eluasemeid loodetakse ümberkaudu leida rohkemgi. "Selle perioodi Siberi majade säilmed – ehkki vähesed – on kõik osa mingist suuremast kompleksist," mõtiskles Potter. "Pole just väga tõenäoline, et see maja seisis üksipäini."Uurimisrühma töö – esimene mitmest selleteemalisest – ilmus ajakirjas Science.Vaata veel: A Terminal Pleistocene Child Cremation and Residential Structure from Eastern Beringia (Science, veebruar 2011)
