Varaseimad proteesid asendasid suurt varvast
Toimetas Piret EhrenpreisTeadlased on lähemalt uurinud kahte muumiate juurest leitud kunstvarvast. Erilist huvi pakkusid need kunstjäsemed seetõttu, et polnud selge, kas tegu oli praktiliselt kasutuses olnud proteesidega või üksnes muumiale lisatud aksessuaaridega. Esimesel puhul oleks tegu maailma vanimate proteesidega, mille valmistamis- ja kasutusaeg lükkuks aastasse 600 enne meie ajaarvamist, vahendab Discovery. com. Jutt käib kahest tänapäeva Luxori lähedalt leitud muumiast, kellelt mõlemalt leiti suure varba protees. Nii Briti muuseumis asuv nn Greville Chesteri varvas kui Kairos Egiptuse muuseumis asuv Tabaketenmuti varvas on 300 aastat vanemad, kui seni vanimaks proteesiks peetud pronksist ja puust roomlase jalaprotees, Capua jalg.Greville Chesteri protees on mõeldud asendama parema jala suurt varvast. See on valmistatud kiulisest paberilaadsest massist, mida on immutatud loomset päritolu liimiga ja hiljem toonitud. Kunagi on see kandnud koguni valeküünt.Teine valevarvas kuulus ühele Tabaketenmuti-nimelisele preestri tütrele, kes elas millalgi ajavahemikus 950-710 aastat enne meie aega. Arvatavalt võis neiu kaotada varba diabeedi tagajärjel tekkinud gangreeni tõttu. Tema valevarvas koosnes kolmest lülist ning oli valmistatud puust ja nahast. Sellele oli konstrueeritud ka hing, et matkida ilmselt liigese liikumist. Mõlemal varbal olid augud, mis võimaldasid siduda neid kas jala või jalanõu külge. Abiks päris- või hauataguses elus?Siiski ei tähenda ainuüksi valevarba leid veel seda, et tegu oli proteesiga. Nimelt oli Egiptuse matusetraditsioonis levinud tava, et maises elus kaotatud kehaosi püüti inimese surres kuidagi asendada, et tagada talle muretu käekäik hauataguses maailmas. Seda kinnitavad ka arvukad arheoloogilised leiud.Enamasti olid aga sel moel asendatud jäsemed üksnes haledad imitatsioonid kunagi kaotatust. Kuna aga kõnealused valevarbad olid ülimalt peene ja läbimõeldud ehitusega, viiski see teadalsed mõttele, et tegu võis olla siiski praktiliselt kasutatavate proteesidega. Hüpoteesi testimiseks viidi läbi katsed. Eksperimendi läbi viinud teadlaste sõnul langeb käimisel suurele varbale 40 protsenti keharaskusest ning jäsemel on käimisel ka liikumise seisukohalt väga oluline roll. Tõsi küll, inimesed, kel suurt varvast pole, suudavad siiski võrdlemisi hästi kohaneda ja liikuda. Katseteks loodi varbaproteesidest täpsed koopiad. Katseisikuteks olid kaks vabatahtlikku, kel oli kummalgi kõnealune varvas amputeeritud.  Mõlemad varbatestijad kinnitasid, et proteesid parandasid nende liikumisvõimet oluliselt. Tabaketenmuti varvas oli olnud iseäranis tõhus siis, kui katseisikule anti jalga ka Egiptuse sandaali koopia.Teadlased oletavad selle põhjal, et proteeside kasutamine meditsiinilistel eesmärkidel sai alguse seega just vanast Egiptusest.
