Erakonnad: Eesti ettevõtjad ei tea, mida teadlastelt nõuda
Toimetas Mart ZirnaskEestis esmakordselt korraldas Teadusajakirjanike Selts valimiste eel teaduspoliitika-teemalise debati. Esmaspäeval Rahvusraamatukogus aset leidnud nelja erakonna esindajate väitluses kerkis keskseks küsimuseks teaduse ja ettevõtluse suhtestatus.Kahetunnisel debatil osalesid akadeemik Jaak Aaviksoo (IRL), Tallinna Ülikooli inimgeograafia dotsent Kalev Kukk (Reformierakond), Eesti Instituudi direktor Mart Meri (Sotsiaaldemokraadid) ning KBFI vanemteadur Raivo Stern (Rohelised). Keskerakonna esindaja akadeemik Jüri Martin jäi tulemata. Alljärgnevalt valikulisi väljavõtteid räägitust.Prioriteedid on hägusadVastavalt Teadus- ja Arendusnõukogu kunagisele strateegiale sihib Eesti bio-, materjali- ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate eelisarendamist. Poliitikute hinnangul oli juba see "ähmane kompromiss".Stern: Need valdkonnad on nii laiad, et haaravad ära kogu teaduse. See määratlus ei olnud adekvaatne.Aaviksoo: Nojah. 1995. aastal tahtsime teha nagu Soomes – et tuleb arendusnõukogu, kus on kolmandik teaduse, kolmandik ettevõtluse ja kolmandik poliitika esindajad.Aga välja tuli ikkagi nagu Eestis! Soomlastele ütleb ettevõtlus, mida teha. Meie ettevõtlus ei räägi midagi, sest ei tea, mida tahab. Noh, siis räägivadki teadlased ise, kellele on kõik selge: nemad tahavad rohkem raha!Teaduse prioriteedid pole meil tulnud ühiskonnast. Need on teadlaskonna seesmise võimuvõitluse produkt.Meri: Samas ei saa siin ka riigi suunas näpuga näidata – et pole olnud piisavalt tugevat regulatsiooni, mis sunniks ettevõtteid teadusest rakendusi otsima. Võib-olla on teadus ise olnudki liiga omade keskel.Stern: Majandusliku tellimuse puudmise tõttu on kogu süsteem kaldu fundamentaalteaduste poole – samas, iseenesest see pole ka vale. Seda rohkem tuleb sealt ka rakendusi. Kukk: Nojah. Mingit teadusharu lihtsalt üleval hoida – sellega kaugele ei sõida. Kriteerium võiks olla tõestamine. Et kes on ennast tõestanud, nendele tuleb raha ka edaspidi.Soovid patenteerida – mine välismaaleAaviksoo: Hiinas, Indias, USAs – vastutus teadusest raha tegemisel on igal pool ettevõtluse käes. Kui palju on Eestis ettevõtteid, kes reaalselt oleks huvitatud ja suutelised teadusuuringuid finantseerima? Anda teadusele miljon eurot aastas? Reaalselt ehk kümmekond. Ja patendisüsteem...Meri: ...On meie teaduspoliitikas üks keskseid teemasid. Patenteerimise tugistruktuur on meil nõrgavõitu.Aaviksoo: Aga kes selle peaks püsti panema? Maksumaksja? Ülikoolid?Stern: Siin tekib meil kohe alati suuruse ja väiksuse küsimus. Saksamaa või Prantsusmaa panevad süsteemi püsti – ja midagi sealt ikka tuleb. Eestis...Kukk: Kohalikul patendil pole Eestis enamasti ei tarbijat ega konkurentsi. Patendi taotlemine tähendab enamasti välisturule minekut.Aaviksoo: Suurriikide turgu, sõltuvalt rahakoti sügavusest! Samas on kogu Euroopa patendisüsteem väga kehvas seisus. Saanud kogu tööstusele väga suureks piduriks. Üsna tugevalt domineerivad suurriikide huvid.Ühtsema süsteemi puhul – andke andeks – võiks me oma asja üldse kinni panna. Las siin olla siis mõned ametnikud euroopa süsteemist. Aga see ühtsem süsteem on juba rahvusliku uhkuse asi.Välismaa tipud Eestisse?Aaviksoo: On räägitud, et meie tippvaldkond võiks olla IT. Selle ala tippteadlane maksaks aastas umbes miljon eurot. 20 kohaliku spetsialisti palk! Kui õiglane oleks see nende suhtes, kes on sama valdkonda Eestis 10-15 aastat arendanud? Kes on kohalikud, aga kindlasti ei ole 20 korda kehvemad kui tipud.Meri: Nojah, Eesti ülikoolidel on ka lühiajaliste välisprofessorite saamisega raskusi. Samas käivad välismaa firmad alailma Tehnikaülikooli koridorides, pakuvad praktikat ja tingimusi juba 3-4 kursuse tudengitele. Aga – kui luua ka siin järeldoktorite süsteem, siis ei tarvitse see niimoodi jääda. Meie päris tugevus peaks just nimelt olema tugevates keskmikes.Aaviksoo: Minu arvates ühiskonnal selleks veel tegelik vajadus puudub. Ühiskond tervikuna praegu järeldoktoreid ei vaja.Pigem tuleks lasta kasvada kohalikel tippudel. Põhimõtteline küsimus: kui palju oleks ühiskond nõus maksma heale Eesti professorile rohkem kui keskpärasele? Kahekordne vahe tekitab juba kindlasti pingeid – ja kui neid otsuseid teevad teadlased ise, siis rebitakse tipud pigem alla. Teadlaskonna keskmine hoiak on ausalt öeldes keskpärasust soosiv.Mitu ülikooli peaks Eestis olema?(Sekkub hääl publikust, TLÜ majandusprofessor ja üksikkandidaat Ivar Raig. Ta esitab arvutuse: Ameerika Ühendriikides on 3000 ülikooli ja 300 miljonit inimest. Üks ülikool 100 000 inimese kohta – samas kui Eestis on see number 10.)Kukk: Nojah. Samas on neist kolmest tuhandest ülikoolist USAs sadakond, mis maailma tipud. Ehk – tipptasemel kooli kohta kolm miljonit elanikku. Eestis seda kuidagi välja ei tule.Aaviksoo: Jah – USAs on sadakond parimad, aga enamus ikkagi kehvemad kui Eestis. Meil arvatakse, et igaüks, kes Ameerikas koolis käinud, peakski siin jalaga uksi lahti lööma. Ei ole nii! Väga harva minnakse sinna paremasse ülikooli kui Tartus.Kukk: Meil võiks pigem ikkagi jääda TÜ ja TTÜ mudeli juurde. Eraülikoolide enese külge ostmine – peaasi, et pearaha kätte saaks – on muidugi küsimus omaette.  Stern: Samas, üks suur on kindlasti odavam kui palju pisikesi. Rohelised on toetanud nn Eesti ülikooli ideed – aga ei maksaks aru saada, nagu see oleks nüüd TÜ sulgemine või TTÜ ühendamine kuhugi. Mingi mõttekogu üle Eesti oleks mõistlik.Samas pole see ülikoolide arv ka mingi püha number.Teaduspoliitika ja valijadAaviksoo: Ega teaduspoliitika nüüd Eesti valija kõige tähtsam küsimus ei ole. Samas ma olen nõus, et tähtsus kasvab.Meri: Jah, valija otsuseid tehakse ka lähtuvalt teaduspoliitikast ikkagi järjest rohkem.Kukk: 1992-1995 – VII Riigikogus – oli 28 doktorikraadi omanikku. Mida koosseisud edasi, seda vähem neid on. Rahva silmis teadus hääli juurde ei too, nii paradoksaalne kui see ka pole.(Väike paus.)Tõsi, praegu on valitsemas kolm akadeemikut – nii head seisu pole kunagi olnud. Aga nad on ikkagi pigem nagu erandid.* Arutelu juhtisid Teadusajakirjanike Seltsi esimees Priit Ennet ja Tehnikaülikooli biorobootika professor Maarja Kruusmaa.
