Pöörlev must auk paneb valguse väänlema
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Rahvusvaheline astronoomide ja füüsikute töörühm on avastanud, et pöörlevad mustad augud peaksid oma massi tõttu sellest mööduvatele valgusosakestele jätma oma unikaalse sõrmejälje, mis  võimaldaks täpselt mõõta nii singulaarsuse omadusi, kui ka Einsteini teooriad taas proovile panna.   Üldrelatiivsusteooria poolt ennustatavad reaalsustaju eiravad efektid on juba korduvalt muidu kättesaamatuks jäävate objektide uurimisel astronoomidele abikäe ulatanud. Nii painutavad ülimassiivsed objektid aegruumi ennast ning koondavad läätsena seeläbi kaugetest galaktikatest pärit valgust. Samuti ennustab teooria, et pöörlevad massiivsed kehad tirivad aegruumi kangast endaga kaasa. Tekkinud pööris mõjutab kõiki sellest mööduvaid osakesi, kaasa arvatud valguskvante.   „Me teame, et valgust saab teatud tüüpi läätsedega panna spiraalselt liikuma. Pöördesse aetud aegruum kutsub esile samasugust käitumist,“ selgitas uurimuse kaasautor Bo Thidé ERR-le. Musta augu pöörlemise põhjustatud väänded kanduvad edasi valgusosakeste orbitaalsele impulsimomendile. Thidé'i sõnul kirjeldab see, kuidas osake ümber kindla punkti pöörleb ning toob paralleeli Maa tiirlemisega ümber Päikese. Esimesed sellekohased ideealgmed pakuti välja tegelikult juba 2003. aastal Martin Harwiti poolt.    Fabrizio Tamburini juhitud töörühma ajakirjas Nature Physics ilmunud uurimus seab nähtuse uude valgusesse. „Musta augu pöörlemissuuna suhtes risti liikuvat kiirtevoogu sunnitakse väänduma, kuna pool sellest liigub lähenevale aegruumile vastu, mil teine osa liigub kaugenevale aegruumile järele,“ selgitas Tamburini. See põhjustab algses kiirtevoos faasinihke ning kõigi lainefrondi lainete harjad ei lange enam kokku. Konkreetset faasinihet mõõtes on võimalik tunduvalt täpsemalt vaadeldava musta augu pöörlemiskiirust kindlaks teha kui seni.   Eelnevalt on suudetud seda teha vaid kaudselt singulaarsuste läheduses asuvate tähtede liikumise jälgimise abil. Uue fenomeni kasutusalad ei piirdu töörühma sõnul vaid universumi eksootilistemate objektidega. „Tehniliselt peaksid aegruumis pööriseid tekitama ükskõik millised vähegi massiivsemad objektid,“ sõnas Thidé. Viimastel aastakümnetel on täheldatud, et isegi Maa ümber tiirlevaid satelliite tiritakse aastas ligikaudu poole meetri võrra Maa pöörlemise põhjustatava aegruumi kanga kuhjumise tõttu allapoole.                   Pöörleva musta augu lähedusse sattuvad lainefrontide footonid väänduvad ning nende orbitaalne impulsimoment (näidatud joonisel keerdtrepi-                 kujuliselt) muutub. Nimetatud muster võimaldab astronoomidel omakorda mõõta musta augu pöördemomenti. Nature Publishing Group Relativistidele pakub see aga võimalust üldrelatiivsus taas proovile panna. „Võrreldes teiste füüsikateooriatega nagu näiteks elektromagentismiga leidub vaid murdosa eksperimente, kus seda reaalselt kontrollida võimalik on,“ nentis uurimusega mitte seotud Padova observatooriumi astronoom Massimo Calvani. (Relatiivsust kontrollitud reaalselt vaid viie erineva katsega, toim.) Kui teleskoobid tõepoolest väändunud valguse avastavad, paljastab see Einsteini teoorias veel ühe puudujäägi. Kui aga mitte, on aegruum rohkem moondunud, kui Einstein isiklikult arvas.   Uurimuse autorid loodavad, et uut efekti on võimalik juba tänapäeva raadioteleskoopidega vaadelda. "Tegelikult oleme me juba esimese vaatlusplaani loomist alustanud," kinnitas Tamburini. Kuid nagu ka esimese gravitatsiooni- läätse vaatluse puhul, ei ole mõtet tulemusi lähiajal oodata. "Planeerimine võib võtta kuni aasta ning juhul kui projekt läbi läheb, kulub vaatlusteks omakorda veel üks aasta, rääkimata andmete analüüsist," tõdes Thidé. Samas ei ole kõik astronoomid veendunud, et ligikaudu kolme aasta pikkune projekt juba lähitulevikus käiku läheb.   „Küsimus ei ole niivõrd praeguste teleskoopide optikas, vaid pigem footonidetektorites. Nähtuse vaatlemiseks on vaja, et viimased oleksid suutelised footoneid registreerima ka 3D-s,“ nentis Martin Bojowald, Pennsylvania ülikooli füüsika professor. Selliseid detektoreid kasutatakse küll juba kvantoptikat uurivates laborieksperimentides, kuid füüsiku sõnul pole veel selge, kuidas tehnoloogia teleskoopidega ühildub. Kui see probleeme ei valmista, on Bojowald kindel, et enamike Linnuteel asuvate mustade aukude uurimiseks peaks olemasolevatest teleskoopidest piisama.   „Teistes galaktikates asuvate singulaarsuste uurimiseks on vaja arvatavasti aga uue põlvkonna teleskoobid ära oodata,“ arvas professor. Kuna enamike sündmustehorisondi läheduses toimuvate protsesside käigus kiiratakse pigem röntgen -ning gammakiirgust, ei pruugi maapealsete vaatlusseadmetega seal toimuvast detailiderikast pilti saada. Valdav osa spektri energeetilisemast poolest ei jõua kunagi maapinnani, kuna neelatakse eelnevalt atmosfääri poolt.   Hoolimata kitsaskohtadest suhtub astronoomide kogukond siiski lõppkokkuvõttes uurimusse lootusrikkalt. „Uutesse ideedesse on alati hästi suhtutud. Las ma meenutan, et 10. novembril 1919. aastal kandis New York Times pärast Einsteini teooriat kinnitavat ekspeditsiooni pealkirja „Kõik taevatuled on lääbakil.“ Nüüd saame me julgelt öelda: „Kõik taevatuled väänlevad,“ kinnitas Calvani. Töörühma uurimus ilmus 13. veebruaril ajakirja Nature Physics veebiväljaandes. 
