44 aastat lahendamata kirbu imelise hüppevõime saladus harutati lahti
   Toimetas Piret Ehrenpreis Cambridge’i ülikooli teadlased on lahendanud putukateadlasi pikalt vaevanud mõistatuse: kuidas suudab väike kirp nii võimsalt hüpata, et saavutab kiiruseks 1,9 meetrit sekundis ja lennu pikkuseks enam kui 200kordse kehapikkuse. Vastus peitub putuka jäseme otsas asuvas käpaosas (tarsus), vahendab Sciencedaily.com. 1967. aastal avastas Henry Bennet-Clark, et kirbud talletavad energiat resiliininimelises valgupadjakeses. Siiski jäi ebaselgeks, kuidas kirbud talletatud energiapommi rakendavad. Tehti mitmesuguseid hüpoteese, kuid täit kindlust küsimuses ei saavutatud. Malcolm Burrows ja Gregory Sutton Cambridge’i ülikooli zooloogiaosakonnast võtsid kasutusele ülikiired salvestusseadmed ja matemaatilised mudelid ning jõudisd järeldusele, et vastus peitub kirbu jäseme otsas asuvas käpaosas (tarsus). Nimelt tõukab putukas end just käppadega maast lahti ning põrutab läbi õhu, kasutades ülejäänud keret otsekui vedru. Tulemustest räägiti täpsemalt 10. veebruari ajakirjas Journal of Experimental Biology. Väleda putuka filmilindile püüdmisel oli meestele abiks tähelepanek, et kirp püsib pimedas vaguralt paigal, hüppab aga niipea, kui valgus süttib. Nii fookustati salvestusaparatuur kirbule hämaras ning salvestati edukalt 10 putuka 51 hüpet.  Salvestustelt ilmneb, et suuremal osal hüpetest oli putuka maast lahti tõukamiseks tähtis roll nii kirbu jäsemete põlve ülesannet täitval pöörelil (trochanter) kui otsekui varbana näival käpaosal. Seejuures puutus 10 protsendil hüpetest äratõukel maad üksnes käpaosa. Kui kümnel protsendil puhkudest ei kasutatud põlveosa üldse, kas see oli siis üldse vajalik? Või on kirbul kaks tehnikat, kuidas end õhku tõugata? Videosid analüüsides täheldasid teadlased, et kirbu jäsemed toimisid vinnastatud vedruna ka siis, kui pöörel ei puutunudki vastu maad. Samuti ilmnes, et putukad, kes kasutasid äratõukel nii pöörelit kui käpaosa hüppasid sama kaugele, kui need, kes kasutasid üksnes käppa. Kirbu jalga uuriti põhjalikult ka elektronmikroskoobiga. Vaatlusest ilmnes, et nii putuka säär (tibia) kui käpp on varustatud haaret võimaldavate küüniselaadsete moodustistega, pöörel on aga täiesti sile. Nii ei saa viimane kuidagi äratõukeks vajalikku haaret tõhusamaks muuta. Lõpuks võeti appi matemaatiline mudel, mis kujutas kirbu liikumistrajektoori.  Selle abil jõuti lõpliku veendumuseni, et putukas rakendab resiliinis talletatud energiat selleks, et vinnastada vedruna toimivad koivad, surudes käpa tugevalt vastu aluspinda, et anda siis ülivõimsaks õhulennuks vajalik äratõuge. Selle mehhanismi detailse kirjeldamisega lahendati 44 aastat teadusilmas valitsenud mõistatus. Burrowsi ja Suttonsi sõnul on aga ikka veel lahtine, kuidas kirp oma vedrujalad hüppeasendisse lukustab.  Siit näeb ka teadlaste uurimismaterjaliks olnud aegluubis filmilõiku.  
