Veevalaja tähtkujus koidab eksogalaktiline tähtedevöö
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomid on Veevalaja tähtkuju lähistelt leidnud ligikaudu 700 miljonit aastat tagasi Linnutee poolt alla neelatud seni märkamatuks jäänud kääbusgalaktika riismed, mis lisab kindlust tänapäeva kosmoloogia alustalasse – lambda-CDM mudelisse.   Kuigi erinevad tume -ning tavalise aine jaotust uurivad simulatsioonid suudavad suurepäraselt ennustada, kui palju galaktikaid kohalikus galaktikagrupis leiduma peaks, jäävad need väiksemate, kääbusgalaktikate puhul hätta. Vaatluste käigus on neid avastatud 46, millest Linnutee ümber tiirleb pelgalt 11. Simulatsioonide kohaselt peaks neid olema aga ligi 50 korda rohkem.   „Seega oli üpris tore üllatus, et leidsime meie enda kodugalaktika südamest teiste tähtede seas redutamas seni märkamatuks jäänud tähtedevoo,“ naeratas värske uurimuse autor Mary Williams ERR-le antud intervjuus. Enamik kunagistest Linnutee poolt alla neelatud kääbusgalaktikate riismetest on avastatud alles viimase kümnendi jooksul. Astronoomi sõnul on aga samas võimatu prognoosida, kui paljud neist veel peidetuks jäävad.   Williams avastas tähtedevoo tänu RAVE (Radial Velocity Experiment) projektile, mille käigus uuritakse läbi 20,000 ruutkraadi jagu lõunataevast. Seejuures mõõdetakse Doppleri efekti abil tähtede radiaalkiiruseid ehk nende liikumiskiirust Maa suhtes. Esimese 12,000 tähe seast püüdis astronoomi pilgu 15 liikmeline tähtedegrupp, mis võrreldes teiste ümbruskonna tähtedega liikus veidi erinevalt. „Arvutisimulatsioonide järel selguski, et tegu on tähtedega, mis on pärit Linnuteega ühinenud kääbusgalaktikast,“ sõnas Williams.               Linnutee-taolise galatika teoreetiline mudel. Ajapikku ühinevad kääbusgalaktikad keskse galaktikaga. Ühinemisprotsess on lõppenud, kui kääbugalaktika tähed tiirlevad massiivseima galaktika tähtedega samal tasandil. K. Johnston, J. Bullock    Teistest seni Linnuteega gravitatsiooniliselt seotud tähevoogudest eristab Williamsi avastatut selle ebatavaline tiirlemisorbiit. Kääbusgalaktika jäänused tiirlevad Linnutee keskme suhtes sarnasel tasandil  kui Linnutee galaktika ise. „Loogiliselt mõeldes võis muidugi midagi sellist oodata.   Teoreetilise raamistiku kohaselt tiritakse dünaamilise hõõrdumise tõttu ühinemisprotsessi käigus kääbusgalaktikaid Linnuteega samale tasandile,“ selgitas Williams. See muudab aga paratamatult kunagistest kääbusgalaktikatest pärit tähtede avastamise tunduvalt raskemaks.   „Me avastasime voo puhtalt tänu nende ebatüüpilisele liikumisele – nimelt pöörduvad tähed oma orbiitidel ringi, sõltuvalt sellest, kuidas need galaktika keskme poole liiguvad,“ ütles astronoom.   Sellest ning tähtede vanusest, mis küündib ligi kümne miljardi aastani, peab Williams tähtsamaks Linnuteega ühinemise aega: „700 miljonit aastat on kosmilises mõttes võrratult lühike aeg, mistõttu ei ole varem ühtegi nii hilist ühinemissündmust leitud. Avastus seob seega ilusti kokku nii teooriate poolt ennustatu, kui ka selle, mida me vaatlustel kohtame.“   RAVE missiooni jätkab oletatavasti 2012. aastal orbiidile saadetav GAIA satelliit, millele galaktikaarheoloog erilisi lootusi paneb. „Kui miski suudab pärast RAVE andmete tõsisemat analüüsi meie ümbruskonnast veel tulnukaid leida, on see just GAIA!“ hüüatas Williams. Kui aga mitte, siis avaneb astronoomidel võimalus ühinemisprotsessiga lähemalt tutvust teha ligikaudu kolme miljardi aasta pärast, kui Linnutee selle naabri – Andromeeda galaktika – poolt alla kugistatakse.    Töörühma uurimus ilmub 20. veebruaril ajakirjas The Astrophysical Journal. Oska mõelda suurelt Mary Williams, Potsdami Astrofüüsika Instituut  Pelgalt fakt, et me avastasime jäljed suhteliselt hiljuti aset leidnud galaktikate ühinemisest viitab ilmselgelt galaktika igikestvale muutumisele. Meie enda galaktika on suurepärane koht, kus galaktikate moodustumist ning evolutsiooni õppida detailsemalt, kui ükskõik kus mujal! Me oleme selle keskel – kõik on isiklik, oma ja käegakatsutav.     Praegune galaktikate moodustumises valitsev paradigma – lambda-CDM mudel - ennustab, et galaktikad kujunevad hierarhiliste protsesside käigus. Need kasvavad tänu teiste galaktikatega ühinemisele. Veevalaja tähevoog lisab teooriale, et ka meie oma galaktika neelab endiselt aeglaselt oma väiksemaid suguvendi, veelgi kindlust. Uurides kunagi Linnuteel aset leidnud sündmuste tagajärgi ei kogu me teavet mitte ainult meie enda galaktika päritolu kohta, vaid galaktikate evolutsiooni kohta üldiselt! Isegi, kui see ei pruugi antropogeensest vaatenurgast niivõrd tähtis olla! Lambda-CDM mudel toimib ka meie enda tagahoovis.     Meie galaktika moodustumise jäljed on kõikjal meie ümber. Nad ootavad, nad ainult ootavad, kuni meil on nende avastamiseks õiged instrumendid ja uurimused, kus neid rakendada. Isegi, kui me ei asu oma galaktika keskpunktis ning meie kodutäht on vaid üks miljarditest vaadeldavas universumis asuvatest tähtedest, on kõik teed universumi saladuste lahti muukimiseks lahti. Selles kontekstis on Veevalaja tähevoog küll vaid üks väike killuke palju suuremast puslest, mis on galaktikate kujunemise mõistmiseks vaja lahendada. Aga see on meie haardeulatuses, mis tähendab, et me saame seda tükikest väga hästi tundma õppida.   
