Kevad ajas Marsi düünid liikvele
  Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa NASA teadlased leidsid uute satelliidipiltide põhjal, et Marsi põhjapooluse lähistel paiknevad  ulatuslikud liivadüünid muudavad külmunud süsihappegaasi aurustumise tõttu igal aastal oma kuju, vastupidiselt seni valitsenud arusaamale, et morfoloogilised protsessid on planeedil juba ammu lõppenud.  „Enamik Marsi põhjapoolsete luidete liivast on äärmiselt tume, peaaegu, et sarnane Hawaii randadel leiduvale. Seega on vaja ilusate ning detailide rikaste piltide tegemiseks vaja väga hea resolutsiooniga kaamerat,“ maalis Candice Hansen, uue uurimuse esimene autor, uuritavast Marsi maastikust kujutletava pildi. Esimesed mehitamata missioonid viisid seetõttu naaberplaneedi pinnaevolutsiooni uurijad aastateks valejälgedele.   Seetõttu arvati, et suurejoonelised düünid tekkisid juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi, kui valitsesid tunduvalt ekstreemsemad ilmaolud. Ilma suuremat sorti kuu stabiliseeriva mõjuta toimuvad Marsi telje kaldes umbes 50,000 aasta tagant nihked, mis omakorda muudab planeedi kliimat kardinaalselt „Viimastel aastatel NASA automaatjaama Mars Reconnaissance Orbiter'i poolt tehtud fotod näitavad samas, et liiva ümberpaiknemise eest vastutab iga-aastaselt midagi märksa eksootilisemat kui lihtlabane tuul,“ märkis Hansen ERR-le.  Üks vaadeldud piirkondadest erinevatel aastaaegadel.  NASA/JPL/University of Arizona  Igal talvel langeb Marsi põhjaregioonile kuivajää ehk külmunud süsihappegaasi kiht. Samas pole talved nii karmid, et düünide pinnale kõva koorik saaks tekkida. „Kevadel hakkab kuivjää aga ühel hetkel aurustama, ent selle pinna sublimatsioon ei jõua sügavamal toimuvale aurustumistele järele,“ selgitas Hansen. Kui koorik enam rõhule vastu ei pea, põgeneb süsihappegaas arvestatava surve all, mis on piisav, et luited ebastabiilseks muuta. Laviinide efekti võimendavad ka ebaharilikult tugevad tuuled, mis näivad tekkivat polaaraladel tunduvalt tihedamini kui mujal. Eelnevalt on selliseid protsesse nähtud väiksemas mastaabis lõunapooluse lähistel. „Nüüd oleme me oma mudelite õigsuses üpris kindlad, mis peaks minu lõunapoolkera uurivatele kolleegidele indu juurde lisama,“ sõnas Hansen. Lõpliku analüüsi kohaselt liikusid või muutsid kuju 40% regioonis vaadeldud luidetest. Samas hoiatab Hansen, et üldistusi on veel vara teha. „On väga võimalik, et möödunud aasta oli lihtsalt tavalisest kummalisem,“ naeratas planetoloog. Töörühma uurimus ilmus 4. veebruaril ajakirjas Science. 
