Esimesed tähed võivad endiselt särada
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Universumi miljardeid tagasi pimedusest päästnud esimesed tähed ei olnud ajakirjas Science ilmunud uurimuse kohaselt niivõrd üksildased ja lühikese elueaga, kui varem arvatud, mis annab astronoomidele lootuse infrapunakiirguse kaugemas spektriosas neid ka veel tänapäeval märgata.    Tänu kosmilise taustkiirguse uurimisele teavad astronoomid, et universum oli oma algusaegadel väga lihtsa struktuuriga. Ilmaruum oli peaaegu täielikult ühetaoline – aine temperatuuris ja tiheduses esinesid eri paigus vaid üpris väikesed erinevused. Paar miljonit aastat pärast Suurt pauku saabus universumisse selle paisumise tõttu täielik pimedus, vähemalt vaatleja jaoks, kes ei ole võimeline nägema infrapunaspektri kaugemat osa. Kosmilise pimeduse lõpetamiseks oli vaja tähti.   „Levinud arvamuse kohaselt olid esimesed tähed hiiglaslikud, nende mass küündis erinevate uurimuste kohaselt kuni 300 Päikese massini,“ selgitas uurimuse esimene autor Paul Clark ERR-le. Toonased tähtede moodustumise protsessid järgisid tänapäevastega võrreldes veidi teistsuguseid radu, kuna universumis ei leidunud veel heeliumist raskemaid elemente. „Ent peamine idee jäi samaks – tähtede tekkimine kujutas endas suurejoonelist võitlust gravitatsiooni ja gaasi laiali lükkava soojuskiirguse vahel,“ sõnas uurimuse kaasautor Volker Bromm.   Tähe moodustamiseks pidi gaas liigsest soojusest lahti saama, ent raskemate elementide puudumise tõttu oli see raskendatud. „Seetõttu arvati siiani, et 1,000 AU (astronoomiline ühik) raadiusega gaasikettad tihenesid aja jooksul üksildasteks massiivseteks tähtedeks. Meie simulatsioonid näitavad aga, et pilt on tunduvalt keerulisem,“ tõdes Clark. Sarnaselt Päikesesüsteemi tekkimisele hakkas gaasiketas kämpudesse jagunema, moodustades seejuures mitmeid massikeskmeid. Gaasi edasisel tihenemisel said nendest tähed, mis võisid teineteisele olla lähemal kui Päike Maale.                               Mõned esimese massikeskme kujunemise tagajärel tekkinud gaasiketta orbiidihälbed on piisavalt suured, et põhjustada                           ka teiste tähtede tekkimise. P. Clarck/Heidelbergi ülikool Seega võisid gravitatsioonilised vastastikmõjud osa tähti gaasipilvest enne välja lennutada, kui nendesse väga palju gaasi jõudis kukkuda. Lihtsa reegli kohaselt sõltub tähtede eluiga nende massist. Raskemad tähed põletavad oma kütust tunduvalt kiiremini. „Lihtne arvutus näitab, et tähtede mass võib olla maksimaalselt ligikaudu 80% Päikese omast, et neid tänapäeval näha oleks,“sõnas Clark. Ürgsete tähtede poolt kiiratav spekter oleks lisaks sellele silmatorkav, kuna sisaldaks vaid vesiniku ning heeliumi spektrijooni.   Samuti oleks võimalik esimeste tähtede poolt jäetavaid jälgi leida gammakiirteteleskoopide abil, kuna uurimuse kohaselt moodustasid ürgtähed sagedasti kaksiksüsteeme. Selliste süsteemide loomuses on kaksiktähtede neutrontähtedeks arenemisel kiirata äärmiselt energeetilisi footoneid. „Tegelikult plaanitaksegi hakata varases universumis toimunud gammakiirte purskeid kahe tuleviku missiooniga (EXIST ja JANUS) otsima,“ ütles Bromm. Lisaks plaanib Clark oma töörühmaga uurida edaspidi, millised kaksiksüsteemid varases universumis täpselt tekkisid.   Kuigi läbi viidud arvutisimulatsioonid viitavad selgelt gaasipilve jagunemisele, pole need vähemalt osa astronoomide kogukonna liikmete arvates piisavalt veenvad. Kriitikas lähtutakse peamiselt sellest, et tegu pole niivõrd arvutusliku füüsikaga, vaid järeldused põhinevad ad hoc eeldustel. Kuna simulatsioonide täpsus on piiratud arvutivõimsusega, otsustas Clark oma töörühmaga juba kord kujunema hakkavad massikeskmed asendada stabiilsete üksikosakestega. Asendus võimaldas neil selle arvelt gaasiketta arengut tunduvalt pikema aja jooksul jälgida.   „Me teadvustame, et üksikosakeste kaasamine võib lisada mõningase määramatuse. Näiteks võivad tegelikkuses massikeskmed teatud tingimustel ühineda, muutes sellega massi paigutust, aga esialgsed hinnangud näitavad, et üldmääramatus ei lähe siiski väga suureks,“ pareeris Clark kriitika. Samuti ütles astronoom, et nad viivad hetkel läbi uut simulatsiooni, kus üksikosakesi ei kasutata, ent selle tulemusi võib arvutivõimsuse piirangute tõttu oodata alles mitme kuu pärast.   Siiski suhtuvad astronoomid uurimusse üldiselt kõrgete ootustega, kuna tulemused lisavad kindlust võimalusele, et tänapäeval on võimalik eksperimentaalselt ürgtähtede evolutsiooni kohta andmeid koguda. See tähendab omakorda, et simulatsioonide tulemusi on võimalik ka reaalsete vaatlusandmetega võrrelda. Isegi, kui selleks läheb vaja suhteliselt kõrge resolutsiooniga spektrograafe.   Töörühma uurimus ilmus 4.veebruaril ajakirjas Science. 
