Aju elektrifitseerimine paneb kastiväliselt mõtlema
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Sidney ülikooli neuroteadlaste uurimuse kohaselt on elektrivälja abil ajutiselt võimalik vasaku ajupoolkera temporaalsagara tööd vaigistada, mis omakorda võimaldab sisseharjunud mõtlemismustreid välja lülitada ning seega probleemidele värskeid lahendusi leida.   Evolutsiooni käigus on inimene kohastunud juhinduma juba aja jooksul välja kujunenud mõtlemismustritest. Samad mallid määravad ka kuidas aju keskkonnast uut informatsiooni haarab ning selle põhjal otsuseid teeb. Need on ellujäämiseks hädavajalikud, kuna võimaldavad hetkeliselt otsuseid langetada ka vaid osalise informatsiooni põhjal.   Samas on mõistus seeläbi altim looma erinevaid tunnetuslikke ebakõlasid – alates illusioonidest lõpetades valemälestustega. Samuti takistavad need leidmast ülesannetele ning probleemidele uudseid lahendusi. „Seega hakkasime me arutlema, kuidas oleks võimalik aju hüpoteesipõhist lähenemist takistada, soodustades seega ajutiselt kastivälist mõtlemist,“ valgustas uurimuse juhtiv autor Richard Chi ERR-le töö tagamaid. Chi'd ja uurimuse kaasautorit Allan Snyder'it inspireerisid sääraseid võimalusi otsima inimesed, kes on pärast temporaalsagara eesmise osa kahjustust ilmutanud ootamatult kunstiandeid.   Teadlastepaar stimuleeris 60 katsealust mööda koljupinda leviva alalisvooluga (tDSC), et ajutiselt vasakpoolse temporaalsagara tööd vaigistada. „Sama elektrivoolu tekitatav elektriväli tõstab aga parempoolse temporaalsagara tundlikkust, mis tähendab, et mõttetegevusel lülituvad sisse pigem sealsed neuronitevõrgustikud,“ selgitas Snyder. Erineva raskusastmega testide lahendamisel selgus, et eelnevalt elektrivälja tõttu polariseerunud neuronitega katsealused lahendasid ebatraditsioonilist lähenemisviisi nõudvaid ülesandeid kolm korda tulemuslikumalt kui kontrollgrupp.   Eksperimendi esimeses pooles paluti kõikidel uurimuses osalejatel lahendada ülesandeid, milles tuli tikkude ümberpaigutamisega rooma numbrites väljendatud  matemaatilised tehted sisuliselt õigeks muuta. Näiteks tehte III= IX-I õige lahendusviis oleks III= IV-I. Lahendusmeetodi malli sisseharjutamiseks koosnes ülesannete esimene plokk 27 taolisest ülesandest. Enne teist ülesannet stimuleeriti igat vabatahtlikku 1,6 milliamprise elektrivooluga või viidi sama protseduur läbi platseeboga ehk ajusid ei elektrifitseeritud. „Niivõrd väikese voolu korral kogevad katsealused äärmisel juhul vaid kergelt ebameeldivat tunnet,“ kinnitas Chi.                       Näited erinevate komplektide tüüpülesannetest. Richard Chi  Viie minuti järel paluti eksperimendis osalejatel lahendada veel kahe komplekti jagu ülesandeid, mis nõudsid eelmistega võrreldes ebatraditsioonilist lähenemisviisi. Nii oleks ülesande VI=VI+VI lahendus VI=VI=VI. Selgus, et katsealused, kelle oimusagara eesmist osa oli eelnevalt stimuleeritud, olid tunduvalt altimad kastiväliselt mõtlema. Kui esimese ploki ülesannete lahendamises eksis vaid kolm inimest, siis platseeboga stimuleeritud katsealustest suutis II ploki ülesanded lahendada vaid 20%. Sama näitaja oli polariseeritud neuronitega vabatahtlike puhul 60%. III ploki puhul erisusi ei täheldatud.   „Uurimus demonstreerib meie arvates seda, et me saame teatud olukordades sisseharjunud mõtlemismallide mõju enda huvides ära blokeerida,“ loodab Chi. Samas on meetodil omad puudused - „kastiväline“ mõtlemine tuleneb vaid vasaku temporaalsagara vaigistamise arvelt. „Analoogselt ei saa mitte kedagi teha rohkem paremakäeliseks, kui nad tegelikult juba esimesel juhul on,“ tõdeb psühholoog. Töö näib toetavat ajakirjas Nature Neuroscience hiljuti ilmunud uurimust, milles tõestatakse, et neuronid ühenduvad teineteisega ka elektriväljade abil.   Siiski jääb arvestatav osa neuroteadlasi Chi ja Snyderi uurimuse suhtes äraootavale seisukohale. Kuigi stimulatsioon viib selgelt väljapaistvate erisusteni, ei tõestata selles piisavalt veenvalt, et sisseharjunud mõtlemismustrite osalise blokeerimise tekitab just aju oimusagara stimuleerimine. „Need (tulemused) ei tähenda, et parem eesmine temporaalsagar oleks koht, kus „kreatiivsus“ peidus on,“ märkis Max-Plancki Aju-uuringute instituudi doktorant Jaan Aru.   Samuti ei ole võimalik inimestel loovat mõtlemist kunstlikult pikemaks ajaks tekitada. „tDSC mõju kestab pärast stimulatsiooni ligikaudu tunni, mis on sedalaadi uuringute läbiviimiseks ideaalne. Pikemaajalisi mõjusid täheldatud ei ole, kuigi mõned uuringud on võimalust siiski kaalunud,“ sõnas Snyder. Samas loodab teadlastepaar, et tulevikus on võimalik efekti paremates kontrolltingimustes uurida ning lõpuks viia ka „loovunelmate“ masina loomiseni. „Kohe kindlasti tuleb aga enne oodata, kui tulemusi teistele kognitiivsetele ülesannetele ülekanda saab,“ jääb Chi kindlaks.     Töörühma uurimus ilmus 2. veebruaril ajakirja PloS Neuroscience  veebiväljaandes. Kommenteerib Arne DietrichBeiruti Ameerika ülikool, Liibanon Mida arvata?   Vastab tõele, et uurimus jõuab mitmele üpris kasulikule järeldusele ning tõstatab ka mitu tähtsat küsimust. Samuti kasutavad teadlased oma töös  lähenemisviisi, mille peale ei ole varem mõeldud – tDSC-i ei ole sellel eesmärgil eelnevalt rakendatud. Kõige tähtsam nendest järeldustest on, et just nimelt neuronivõrgustike pärssimine aitab probleeme uues valguses näha. Ma kujutan ette, et inimesed arvavad tüüpiliselt risti-vastupidist. Tuleb välja, et see ei ole tegelikult nii!   Kuhu suures plaanis liigutakse?   Snyder ja Li lähtuvad täiesti uuest aju piirkonnast, täpsemalt temporaalsagarast. Seni on inimesed liialt keskendunud laubasagara eesosa ajukoorele. Loovus ja lahenduste läbinägemine ei sõltu kohe kindlasti konkreetsest ajuosast (lambipirni teooria) või teatud kognitiivsest protsessist. Seega on äärmiselt tervitatav, et Allani uurimus selles suunas tähtsa sammu astub.   Millesse tuleks ettevaatlikusega suhtuda?   Poolkerade vahel vahet tegemine ei ole minu vaatenurga kohaselt tähtis. On liiga palju uurimusi, mis näitavad täpselt vastupidist, nagu me ühes ajakirjas Psychological Bulletin ilmunud ülevaateartiklis toonitasime. Ma arvan, et vaadeldav nähtus sõltub suuresti probleemitüübist, mida teadur kasutab. Sõnaliste ülesannete puhul nagu antud uurimuses kasutatakse, on täiesti loogiline, et vasakupoolkera vaigistamine töötab. Aga seda ei saa terviklikult kõigele üldistada.   Kui palju neuroteadlased uurimusest võidavad?   Potentsiaalselt üpriski palju. Kuigi uurimus on väga rohmakas, peab ju kusagilt alustama. Lisaks oleks erinevate viiside väljatöötamisel, kuidas igapäeva probleemide lahendamist hõlpsamaks muuta ilma seejuures otseselt aju kallale minemata, ühiskonnale vägagi suur mõju. Kui hakata järjest mõtlema majanduse, kunsti, sõjanduse ning teaduslike avastuste peale. Samas on see praegu utoopia. Meil ei ole täpselt aimu, kuidas tDSC täpselt töötab ning kus selle mõjupiirkonnad tegelikult on. Tehnika on parimal juhul segadusse viiv. Seetõttu ei ole mõtet praegu väga kõrgelennuliselt mõelda.   Seega „mõtlemismütse“ homme poelettidel ei näe?   Absoluutselt! Ükskõik millised mõtlemist soodustavad seadmed on lõpuni rämps. Me oleme hetkel selliste võimaluste ära kasutamisest veel väga kaugel. Samas kujutab uurimus ühte sammu selles suunas. Väikest. Võib-olla ka valet. Aga kusagilt tuleb alustada... Ahhjaa, ükskõik milline meediaväljaanne, mis reklaamib uurimust kui revolutsioonilist avastust loovuses ning probleemide lahendamises, paneb märgist väga mööda!  
