Unusta ärkvel olles, meenuta magades
 Toimetas Jaan-Juhan OidermaaAjakirjas Nature Neuroscience ilmuva uurimuse kohaselt aitab deltalainete unestaadiumis värskete mälujälgede või mälestuste taasaktiveerimine neid kinnistada ning seoseid tugevamaks muuta, mil sama tegevuse kordamisel ärkvel oleku ajal on pigem vastupidine mõju.   Rekonsodilatsiooni -või taastalletusteooria (TTT) kohaselt ei pruugi värskelt omandatud kogemused ja mälestused ilmtingimata igaveseks ajusagarate vahele talletuda. Teooria väidab, et mälestused saavad eksisteerida nii aktiivses, kui ka stabiilses olekus. Esimesel juhul on need välistele mõjutuste suhtes haavatavad ja võivad teatud tingimustel kas hägustuda või juurdepääs nendele võib täielikult kaduda. Mälestused muutuvad samas aktiivseks igakord, kui nendele uut informatsiooni lisada üritatakse.   Juba kord aktiveeritult peavad need püsima jäämiseks taas stabiliseeruma. Seda tüüpi protsesse on vähemalt täheldatud loomade puhul. Sama teooria inimestele rakendamine on aga eksperimentaalsete tõendite vähesuse tõttu viibinud. „Iseenesest seisab taastalletusteooria väga kindlatel alustel. Üpris suure debati on aga tekitanud just väikesed küsimused nagu mis tingimustel mälestusi taasaktiveeritakse, kui vanad need olla võivad ja nõnda edasi,“ selgitas uurimuse esimene autor Susanne Diekelmann ERR-le. Diekelmann otsustas koos oma töörühmaga kontrollida, kas samasugused põhimõtted kehtivad ka magades. Eelnevad uuringud on näidanud, et deltalainete unestaadiumis aktiveerub pigem hippocampus'eks kutsutav piirkond, kuhu talletakse ajutiselt just värsked mälestused. „Katsetulemused näitasid vastupidiselt ootustele, et mälestuste taasaktiveerimisel on pigem positiivne mõju ning see aitas hiljuti õpitut detailsemalt mäletada,“ naeratas Diekelmann.   Töörühm jõudis järeldusele pärast katset, kus katsealustel paluti meelde jätta 15 omavahel seotud loomi ning igapäevaobjekte kujutavat pildipaari. Õppimissessiooni ajal lasti ruumis levida kergelt ebameeldival lõhnal, et tekitada neis teistest eristuvaid mälestusi. Pärast seda jagati grupp kaheks – üks osa läks magama, mil teised jäid ärkvele. Ärkvele jäänud katsealustel paluti 40 minuti järel sooritada eelnevale sarnane, kuid teistsuguste seostega ülesanne. Enne seda paljastati nad lühiajaliselt esimese ülesande ajal kogetud lõhnale.   Ülejäänud 12 katsealusel paluti teist ülesannet korrata pärast lühikest und, kus ilmnes küll deltalainete staadium (SWS), kuid mitte REM-uni. SWS staadiumi ajal lasti ruumis levida uuesti samal ebameeldival lõhnal. Seejärel pidid kõik eksperimendis osalejad leidma seosed, mis nad esimese katse käigus õppisid. Töörühma üllatuseks olid magada saanud grupi tulemused võrreldes ärkvele jäänutega tunduvalt paremad – vastavalt 85% ja 60%. Katsetemustrit korrati ka mõni aeg hiljem välistamaks võimalust, et sooritusvõime langes väsimuse tõttu.   „Funktsionaalse MRI abil tehtud ajuskaneeringute kohaselt algas hippocampus'est mälestuste märksa stabiilsemasse ajukoorde liigutamine juba une esimestel minutitel,“ tõdes Diekelmann. Seega jõudis ilmselt osa informatsioonist juba ajukoorde settida, mistõttu teine katse juba kord talletatud seostemustrit enam ei muutnud. Deikelmanni sõnul on tõenäoliselt võimalik kasutada katsetulemusi näiteks paremate õpitulemuste saavutamiseks. „Samas avab see ka võimaluse traumajärgse stressi unustamiseks,“ mõtiskles psühholoog.Töörühma uurimus ilmus 23. jaanuaril ajakirja Nature Neuroscience veebiväljaandes.  Vastab Susanne Diekelmann Kõigepealt, kui kindlatel alustel rekonsolidatsiooniteooria on? Eelnevad uuringud on küll näidanud, et seda saab rakendada küll loomadele, kuid inimkatseid vist eriti tehtud ei ole? Tegelikult on taastalletusteooria üpriski hästi juurdunud. Rekonsolidatsiooni nähtust on täheldatud erinevaid ülesandeid andes mitmete eri liikide puhul. Samas on aga tõsi, et inimesi on käsitlenud väga vähesed uurimused.   Seega loodame me väga, et meie töö julgustab taastalletuse uurimist ka inimeste puhul.  Uurimus näitab selgelt, et see esineb ka inimestel, kuid on äärmiselt tähtis süstemaatiliselt kontrollida, millistel tingimustel rekonsolidatsioon esineb ning millistel mitte.  Miks inimuuringute osakaal niivõrd väike on? Kuigi ma kujutan ette, et lihtsamate loomade puhul on võimalik erinevaid parameetreid lihtsamalt muuta, kui keerukamate olemuste nagu inimeste puhul... Tõepoolest! Üks põhjus, miks TTT paikapidavuse kontrollimiseks on seni peaaegu eksklusiivselt loomi kasutatud on, peitub selles, et nende mälestustega on tunduvalt kergem manipuleerida. Samuti ka psühholoogiliste parameetritega, mis inimeste puhul võimalikud ei ole. Näiteks hõlmavad tüüpilised õppimisülesanded endas tugevaid emotsionaalseid ning ka traumaatilisi kogemusi.    Lisaks kasutatakse loomkatsetes drastilisi kliinilisi sekkumisi nagu proteiini sünteesi inhibiitoreid konkreetsete mälujälgedega manipuleerimiseks. Siiski ei tohiks sellised piirangud takistada rekonsolidatsiooni nähtuse ilmnemise uurimist inimteadvuses. Teadlased peavad hakkama selleks sobivaid meetodeid välja töötama!  Rääkides tulemustest, ühe järelduse kohaselt ei pruugi REM (Rapid Eye Movement) uni mälestuste stabiliseerimiseks elutähtis olla. Kas Sinu töörühma tulemused on selle tõestamiseks piisavad või vajab selle kinnitamine veel tööd? Meie uuring näitas tõesti, et REM-uni ei pruugi olla sedasorti stabiliseerimisefekti saavutamiseks vajalik olla, nagu me lõhnastiimuliga SWS-i ajal saavutasime. Meie katsealused said ainult 40 minutit magada, millest 20 minutit moodustas SWS ning REM-une sümptomeid ei näidanud mitte keegi. Seega on üpris ohutu öelda, et vaadeldud efekt on REM-unest sõltumatu. Siiski ei saa me kindlad olla, kas tulemused oleks teistsugused olnud, kui katsealused oleks seda kogeda saanud. Näiteks oleks võinud stabiliseerimisefekti mõju REM-i ja SWS-i koosmõjul veelgi suurem olnud. Küsimus jääb lahtiseks ning järgmistes uuringutes me ka seda kindlasti käsitleme.  Töörühma tulemustes mainitakse siiski, et uurimusetulemused ei pruugi samasugused olla, kui meetodid samaks jätta, kuid neid rakendada teistsugusel ajaskaalal. Millised muutused mälu stabiliseerimise protsessides pikema ajavahemiku jooksul aset võivad leida? See on tähtis küsimus! Viimaste aastate jooksul on palju kõneainet pakkunud, millistel tingimustel mälujäljed ebastabiilseks muutuvad. Järjest selgemaks on saanud, et mälestuse stabiliseerimine sõltub spetsifiilistest nn. “piirtingimustest.” Näiteks on nendeks kindlasti mälujälgede vanus, nende taasaktiveerimise järjekord ning mälestuse pikkus.  Meie uurimuses taasaktiviseerisime need peaaegu vahetult pärast õpisessiooni ning mälujäljed olid seega suhteliselt värsked ning haavatavad. Mõned eelnevad uuringud on näidanud, et nähtus kaob paari nädala pärast, kui mälestused piisavalt kinnistunud on. Samas on aga mõned teised leidnud destabilisatsiooni efekte ka pikemate ajavahemike tagant.  Mis sellise vastuolu võib põhjustada? Peab leiduma veel mõni tähtis piirtingimus, kuna peab olemas olema võimalus vanale mälestusele hiljem uut informatsiooni lisada. Selle põhjal võiks väita, et mälestused muutuvad ebastabiilseks ainult siis, kus kogetakse midagi uut, kuid mis on mõne vanema mälestusega seotud. Muudatuste tegemise ajal on see aga samas haavatav. Kuna me kasutasime oma uuringus kahte õpiülesannet, mis olid teineteisega seotud, usume me, et meie meetod peaks ka pikemate ajavahemike puhul töötama. Seda on küll vaja kontrollida...  Mis Sa ise selle uurimuse puhul kõige tähtsamaks pead ja milline mõju sellel neuroteadlaste kogukonnale ideaalis olla võiks? Ma arvan, et kõige tähtsam on kahe uuringusuuna, mis on seni enam-vähem lahus püsinud, viimaks kokku viimine - ühelt poolt taastalletus nähtus ning teiselt poolt une -ning mäluvahelised seosed. Mõlemad on seni uurinud mälujälgede taasaktiveerimist, üks küll ärkveloleku staadiumis, mil teine rohkem uneajal. Seega loodame me näidata, et mõlemate lähenemisviiside kombineerimine aitab viimaks mälu dünaamilist iseloomu lõplikult mõista.  Kas ka täiesti tavalistel inimestel oleks võimalik tulemusi kuidagi oma igapäevaelus rakendada? Lausa kahel viisil. Esiteks aitab mälestuste taasaktiveerimine ärkveloleku ajal soovimatuid mälestusi labiilsesse olekusse viia, Seeläbi on vähemalt osaliselt võimalik nendest vabaneda või samal ajal neid meeldivamate kogemuste omandamisega muuta. Teiseks on võimalik magades mälujälgede taasaktiveerimist soodustades oma õpivõimekust tõsta, näiteks konkreetsete lõhnastiimulitega. Need muudavad mälujälgi hiljem vähem haavatavaks.    
