Nahkkilpkonnade kangelaslikud rännakud üle Atlandi kolmel marsruudil
Toimetas Astra KallasmaaExeteri Ülikooli ökoloogia- ja looduskaitsekeskuse ekspertidel kulus kokku 5 aastat, et haruldaste nahkkilpkonnade rännakutest üle ookeani rohkem teada saada. Teadlased jälgisid kilpkonnade rännet maailma suurimast sigimiskolooniast Gabonist Kesk-Aafrikas nende naasmiseni oma toitumisaladele üle Lõuna-Atlandi ookeani. Tänu satelliitidele õnnestus neil tuvastada kolm peamist  rändeteed.Uuringu käigus õnnestus tuvastada kolme nahkkilpkonna rändeteekonnad (uuringusse kaasati 25 emaslooma). Neist ühe pikkuseks osutus 7563 km- otse üle Lõuna-Atlandi ookeani Aafrikast Lõuna-Ameerikasse. Ka teiste kilpkonnade marsruudid    hõlmasid pikki distantse, kui nad liikusid Gabonist toidurikastele elupaikadele Atlandi edela- ja kaguosas ning piki Kesk-Aafrika rannikut. Kilpkonnad jäävad neile aladele varusid koguma 2-5 aastaks ning naasevad sigimiseks Gaboni."Laiaulatuslikest uuringutest hoolimata ei oldud seni teadlikud nahkkilpkonnade sellistest rännakutest Lõuna-Atlandil. Meie uurimustöö näitab, et peale Gabonis sigimist kasutavad kilpkonnad toidurikastele aladele naasmiseks kolme marsruuti. Kuigi kilpkonnade arv neil kolmel teel varieerus igal aastal. Me ei tea veel, mis nende valikut mõjutab, kuid me teame, et need on väga märkimisväärsed teekonnad - näiteks üks emane nahkkilpkonn liikus tuhandeid miile otse sirgjoones üle Atlandi ookeani," selgitas dr. Matthew Witt.  Vaikses ookeanis on nahkkilpkonnade arvukus viimase kolmekümne aasta jooksul järsult langenud. Kui veel 1982. aastal oli Mehhikos munevate nahkkilpkonnade koloonia suuruseks 70 000 isendit, siis aastail 1998-1999 kõigest 250. Täpne arvukuse vähenemise põhjus pole teada, kuid kilpkonnamunade korjamine ning rannikuäärne võrkudega kalapüüdmine on kindlasti potentsiaalsed põhjused. Pole teada, kas Atlandi ookeanis on nahkkilpkonnade arvukus vähenenud või ei, kuid looduskaitsjad püüavad iga hinna eest vältida Vaikse ookeani olukorra kordumist Atlandi ookeanil. Tuvastatud rändeteed läbivad ka kilpkonnade jaoks kõrge riskiga kalastusalasid, mis võib kujuneda väga reaalseks ohuks Atlandi ookeani nahkkilpkonnade populatsioonile. Nende marsruutide teadmine aitab tulevikus loodetavasti nahkkilpkonnade rändeteed turvalisemaks muuta.Vaata veel: Tracking leatherback turtles from the world's largest rookery: assessing threats across the South Atlantic (Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences)
