Sõbrad nagu tõeline perekond?
 Toimetas Katrin Sak  Uus avastus aitab mõista sõpradevahelist „keemiat”. Tuleb välja, et meil võib oma sõpradega olla palju rohkem ühist kui vaid kirg jalgpalli, poliitika või kassipoegade vastu. Nii nagu perekonnas võivad ka sõbrad jagada mõningaid sarnaseid geene. Selline teadmine avaldati hiljuti ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.    Valik, kellega me suhtleme ja kellega mitte, võib põhineda spetsiifilistel geenidel ja selline geneetiline seos võimaldab uurijatel teaduslikult seletada nn. sõpradevahelist keemiat. Artikli ühe autori California Ülikooli meditsiinilise geneetika ja poliitikateaduse professori James Fowleri sõnul on sõpruse mõiste ja idee väga kummalised. Inimene on üks väga väheseid liike, kes moodustab pikaajalisi liite meeldivuse alusel ja mitte vaid selleks, et paljuneda.    Et analüüsida seoseid inimsuhete ja geenide vahel koguti kokku kahe suuremahulise ja pikaajalise töö andmed. Mõlemas uuringus paluti osalejatel anda infot sõprussuhete ja sotsiaalsete võrgustike kohta.    Sarnaselt parvedena lendavatele lindudele kalduvad inimesed, kes kannavad kindlat geneetilist markerit geeni DRD2 näol (alkoholismiga seotud dopamiini retseptor), moodustama sõprussuhteid teiste DRD2-positiivsete kaaslastega. Vastupidiselt, need, kel vastavat geeni ei ole, loovad sidemeid eelkõige DRD2-negatiivsete kaaslastega.   Samas kehtib väljend, et vastandid tõmbuvad,  ka geneetilisel tasandil. Nimelt leiti, et need rahvad, kes kannavad geeni CYP2A6 kindlat varianti, on enamasti avatud loomuga ja loovad sõprussuhteid selliste inimestega, kellel vastavat geenivarianti ei ole.    Professor Fowler usub, et edasine uuring paljastab veel mitmeid erinevaid biomehhanisme, mis võivad sõprussuhete loomisel tähtsaks osutuda. Arvatakse, et geneetilisest tasandist uurituna võiks sõprus pakkuda paremat arusaama viisidest, kuidas geenid kujundavad meie sotsiaalset keskkonda ja sealt edasi, kuidas sotsiaalse keskkonna mõjud kujundavad meie käitumist.    Edasistes uuringutes võib ilmneda, et looduses toimib nn. tagasisideprotsess, milles inimese geenid viivad kindla genotüübiga sõprade valimiseni. See omakorda võib mõjutada inimese enda geenide väljendumist, andes sel moel alust arvata, et inimesed on metagenoomsed olendid. Piltlikult väljendatuna elame me geeniookeani sotsiaalsetes võrgustikes. Fakt, et me nii või naa käitume, ei pruugi tuleneda mitte ainult meie endi geenidest, vaid asjasse võivad olla segatud ka teiste inimeste geenid, kellega me kokku puutume.    Loe lisa: http://www.msnbc.msn.com/id/41083048/ns/health-behavior/ 
