Muutused ookeaniringes panid Euroopa külmetama
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Viimasel jääajal drastilised ning tsükliliselt aset leidnud muutused Atlandi Ookeani veeringluses põhjustasid Euroopas sajandite pikkuseid külmalaineid. Lähitulevikus nii dramaatilisi ookeani poolt põhjustatud pöördeid tõenäoliselt oodata ei ole.   Käesoleval aastal Lääne-Euroopa kaosesse paisanud külmakraadide eest vastutavad peamiselt Arktika suunast puhuvad tuuled. Harilikult on nende asemel valitsenud märksa soojemad Atlandi Ookeani soojust edasi kandvad õhuvoolud. Nende mõju kahvatub aga Põhja-Atlandi hoovuste enda mõju kõrval. „Mõnikümmend tuhat aastat tagasi põhjustas Atlandi ookeaniringe seiskumine sajandeid kestnud külmaperioode,“ märkis uurimuse juhtiv autor David Thornalley ERR-le.   Piirkondi, kus maailmas ookeani pinnavesi selle põhja suunas vajuma hakkab, võib maailmas mõne käe sõrmedel üles lugeda. „Selleks peab ookeani pinnavee tihedus jahtumise või soolasemaks muutumise teel piisaval kasvama,“ selgitas Thornalley. Üks tähtsaimatest sellelaadsetest paikadest on Atlandi Ookeani põhjaosas. Langevad veevoolud sunnivad oma käitumisega sooja troopilist vett põhjapoole liikuma. Ilma nendeta langeks keskmine temperatuur Euroopas 10 kraadi võrra.   Ajakirjas Science ilmunud uurimuse kohaselt leidis Thornalley koos oma töörühmaga, et viimasel jääajal peatus uue süvavee moodustumine äärmiselt kiiresti tsükliliselt mitmeid kordi. „Me räägime ajavahemikest, mis on lühemad kui mõnikümmend aastat,“ ütles Thornalley. Geoloogilises mõistes lühikeste ajavahemike jooksul aset leidnud sündmused mõjutasid kliimat aga omakorda kliimat veel sadu aastaid. Samuti avastas töörühm, et Atlandi Ookeani põhjaosa täitus Atlandi konveieri peatumise tõttu hoopis Antarktika lähistel uppunud veega.     Töörühma järeldused põhinevad ookeanisetetes talletunud mikroorganismide fossiilides leiduva radioaktiivse süsiniku proovidel. Nende alusel on võimalik öelda, kui kaua aega tagasi süvavesi viimati ookeani pinnal oli. Teisi kunagise veeringe omaduste kohta infohankimise meetodeid  muudavad ebausaldusväärsemaks nii bioloogilised protsessid, kui ka vee kokkupuude atmosfääriga.   Klimatoloog loodab, et töörühma uurimus aitab kogukonnal paremini mõista, miks ja kuidas ookeaniringes muutused aset leiavad. „Ma arvan, et peaaegu mitte keegi ei oleks osanud aimata, et minevikus leidsid Atlandi Ookeanis muutused aset niivõrd kiiresti!“ tunnistas Thornalley. Tuleviku suhtes soovitab ta samas rahulikuks jääda ning rõhutab, et näiteks tervet New-Yorki katva jääkilbi moodustumine on äärmiselt ebatõenäoline.     „Tänapäeva konveier on tunduvalt stabiilsema iseloomuga,“ sõnas Thornalley. Tuleviku seisukohalt on siiski võimalik, et veeringet hakkab mõjutama Gröönimaa liustike sulavesi, mis vähendab ookeanivee tihedust ning takistaks selle uppumist. „See muudaks tänapäevast ookeaniringet ning Põhja-Atlandi hoovuste voolukiirus väheneks. Nende muutuste drastilisuse välja selgitamine jääb aga tuleviku uurimuste hooleks,“ tõdes klimatoloog.   Töörühma uurimus ilmus 14. jaanuaril ajakirjas Science. 
