Apollo missioonide vaim elab edasi
Toimetas Jaan-Juhan OidermaaJuba 1970. aastatel Apollo kuumissioonide käigus astronautide poolt Kuu pinnale jäetud seismograafid on kinnitanud tänu moodsatele arvutianalüüsi võimalustele hüpoteesi, mille kohaselt on Kuu sisemuse ülesehitus äärmiselt sarnane Maa omaga.   „See on endiselt elus, Apollo missioonide vaim elab edasi!“ deklareeris ERR-le antud intervjuus Renee C. Weber, Marshalli Kosmoselennu Keskuse planeediteadlane ning uurimuse peaautor. Apollo seismiline eksperiment oli juba algusest peale väljakutse. Kuuvärinaid ei esine just väga sagedasti ning juba kord levima hakanuna summutab Kuu sisemuse eripära need üpris kiiresti. Lisaks sellele ei olnud enamik selle ajastu arvutitest suutelised kogu kogutud andmevoogu ühe korraga analüüsima.  Apollo seismograafid jätkasid siiski sellegipoolest värinate otsimist kuni 1977. aastani. Kuna pärast neid ei ole Kuule selletaolisi eksperimente saadetud, on erinevad töörühmad tegelenud nende poolt kogutud andmete analüüsiga peaaegu järjepidevalt. „Oma kursusetööd kirjutades tuli mulle Weberi tehtavat tööd silmates aga pähe, et Apollo andmetele võiks rakendada rivitöötlemist,“ meenutas Peiying (Patty) Li. Meetodi käigus liidetakse kõik seismilised salvestused erilisel viisil kokku ning uuritakse neid omavahel kombineerituna. See võimaldab märgata isegi väga nõrku signaale.   „Kui seismilise laine energia keskkonnas levib ning põrkub näiteks mõne erinevaid keskkondi lahutava - nagu vahevöö ning tuuma - piiriga, peegeldub sellest osa tagasi. Säärane peegeldumismuster peaks avalduma kõikides talletatud salvestistes, isegi kui see on taustmürast nõrgem,“ selgitas Li. Analoogiliselt on maavärinate abil uuritud Maa sisemust juba tükk aega. Töörühma järelduste põhjal saab väita, et Kuu sisemus on ka muus mõttes Maale üpris sarnane.   Kuu tuum sisaldab samuti lisaks raskematele metallidele väikeses koguses kergemaid elemente nagu väävlit, hapnikku ja muud. „Samuti on see endiselt sulanud olekus, mis kinnitab teooriaid, mille kohaselt oli Kuu tekkimisel täielikult magmaga kaetud,“ lisas Weber. Siiski on Maa kaaslase sisemuse vastavad parameetrid emaplaneediga võrreldes väiksemas mõõtkavas. Tuuma läbimõõt on 660 kilomeetrit, mil sellest tahke sisetuuma raadius moodustab 240 kilomeetrit.    Kuigi uued analüüsimeetodid võimaldavad senisest suuremat täpsust, kavatseb Weber koos kolleegidega töötada määramatuste veelgi väiksemaks muutmise suunas. „On terve rida lähenemisviise, mida kasutades on võimalik seda veelgi vähendada. Jah! Lisaks sellele, et Kuu peale lihtsalt terve posu moodsaid seadmeid saata!“ naljatles kuu-uurija. Kuid isegi kaasaegsetel apraatidel oleks raske taevakeha varjuküljel otseseid vaatlusi järjepidevalt sooritada, kuna selle üks külg on pidevalt Maast eemale suunatud.	   Järgmise aastakümne jooksul on planeeritud Kuule paigutada eelmistest rohkem hajutatud lairiba seismograafide võrgustik. Kokku on kogukonnas olnud kõne all kolm missiooni – jaapanlaste SELENE-II, Discovery-klassi missioon Lunette ning Rahvusvaheline Kuuvõrgustik, mille juhtimiskeskus asetseks Marshalli Kosmoselennu Keskuses.   „Ma arvan, et sellegipoolest on meeletult tähtis, et me ei laseks Apollo missioonide käigus kogutud hindamatuid andmeid arhiiviriiulitele tolmu koguma jääda. Eriti arvestades hiljuti Kuu vastu taastärganud huvi,“ jäi Weber mõtlikuks.   Töörühma uurimus ilmus 7. jaanuaril ajakirjas  Science. 
