Galaktilised kokkupõrked mustadele aukudele toidulauda ei paku
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Juba aastaid supermassiivsete mustade aukude toitmises süüdistatud galaktikate ühinemised võivad siiski süüst priid olla, vähemalt pole seda kinnitavatest asitõenditest ühtegi märki leitud Maast kuni kaheksa miljardi valgusaasta kaugusel.   Enamike suurte galaktikate keskmest võib leida supermassiivse musta augu. Näiteks Linnutee keskel oleva musta augu mass küündib kuni 4,3 miljoni Päikese massini – tihti on need aga veel miljoneid kordi raskemad. Harilikud on need üpris silmatorkamatud, kuid eriti just noortes galaktikates panevad mustad augud selle keskme röntgenkiirtest ning suure energiaga osakestest särama. Massilise tähtedevahelise gaasi kugistamisel kuumutatakse seda paari miljoni kraadini.   Samas pole täielikult selge, mis sunnib gaasi ja tolmu liikuma otse paarisaja valgusaasta kauguselt supermassiivse musta augu toidulauale. Eelnevalt on arvatud, et selle tingib galaktikate ühinemine. „Säärased suured ühinemised on äärmiselt vägivaldsed sündmused ning löövad kogu galaktilise korrapära sassi, misläbi on neid suhteliselt kerge avastada,“ selgitas võimalust uurinud töörühma juht Mauricio Cisternas ERR-le. Üle 1200 „vaikse“ galaktika ning 140 aktiivse galaktika tuumaga (AGN) ehk musta augu tõttu lõõmava galaktika võrdluse käigus sellest aga mingeid märke ei leitud.  „Ei ole mingeid asitõendeid sellest, et ühinemisprotsessid mängivad (mustade aukude) tegevuse algatamises mingit rolli,“ kirjutab töörühm ajakirjas The Astrophysical Journal ilmuvas uurimuses. Oma analüüsis kasutasid nad  XMM-Newtoni röntgenkiirte observatooriumi andmeid 140-st aktiivse galaktika tuumaga galaktika kohta. Seejärel lisasid nad sellele 1264 umbes samal kaugusel – 3,5-7,5  miljardi valgusaasta – asuva „vaikse“ galaktika näidise. Lõpuks paluti töörühma kümnel liikmel 1404 Hubble'i kosmoseteleskoobi tehtud pilti galaktikate korrapära suhtes hinnata.  „Mulle see meetod täitsa meeldis – see on uudne ja samas hõlpsalt mõistetav. Selle vundamendiks oli nii piisavalt suur kontrollgrupp, kui ka pimeda klassifitseerimisskeemi rakendamine nagu paljudes teistes teadusharudes,“ muljetas Cisternas. Kuju üle otsustajad ei teadnud, millised galaktikatest olid aktiivsed ning millised vaiksed, kuna pilte oli AGN-ide peitmiseks eelnevalt töödeldud. Harilikult astronoomias selliseid võtteid ei rakendata.   Laialt levinud eelarvamus oleks võinud muidu aga kohtunikud erapoolikuks muuta, kuna reeglina hinnatakse AGN-i sisaldavaid galaktikaid rohkem moonutatuks. Arvutit ei oleks samas tehnoloogia vajaka jäämise tõttu piltide klassifitseerimiseks kasutada. „Ühinemisprotsessid on väga kaootilised ning nende tulemused on äärmiselt ettearvamatud. Hetkel pole ühtegi efektiivset ning automaatset algoritmi, mis selle analüüsiga hakkama saaks – inimaju on palju parem,“ mõtiskles Cisternas.  Seega võib tulemuste põhjal julgelt väita, et ühinemisprotsessi ning aktiivsete galaktika tuumade vahel ei ole märgatavat seost. Ühinemine ei toida AGN-i sisaldava galaktika musta auku paremini kui vaiksete galaktikate oma. „Vähemalt 75% AGN-i loomiseks vaja minevast materjalist peab olema pärit muudest allikatest,“ kirjutas uurimuse kaasaautor Knud Jahnke. Teised allikad võivad endas hõlmata näiteks „galaktilist ahistamist,“ kus galaktikad reaalselt kokku ei põrka, kuid mõjutavad teineteist gravitatsiooniga. Samuti näiteks hiiglaslike molekulaarpilvede kokkukukkumist.  Galaktiliste ühinemiste välistamine aktiivsete galaktika tuumade kujunemise põhjusena aitab astronoomidel paremini mõista galaktikate kujunemist ning edasist evolutsiooni. „AGN-i tagasisideks kutsutav protsess muudab suuresti galaktika tuumade ning seda ümbritseva materjali vahelist energiavahetust. See on praegusel hetkel väga kuum teema,“ märkis Jahnke.  Samas olid astronoomid aga varmad hoiatama, et rohkem kui kaheksa miljardi valguaasta kaugusel kunagi aset leidnud ühinemisprotsessid võisid ikkagi aktiivsete galaktika tuumade kujunemist mõjutada. Seda plaanib töörühm ka Hubble'i ja James Webb'i kosmoseteleskoobi edasiste vaatlustega kindlaks teha. „Samuti oleks äärmiselt põnev teada, kui efektiivselt teised veel proovile panemata hüpoteesid AGN-ide kasvu tegelikult mõjutavad!“ hüüatas  Cisternas.  Töörühma uurimus ilmub 10. jaanuaril ajakirjas The Astrophysical Journal. 
