Platseebo toimib ka pettuseta
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Harvardi Meditsiinikooli teadlaste poolt läbi viidud ebahariliku eksperimendi kohaselt aitab platseebo tervenemisele kaasa ka siis, kui patsiendid on teadlikud, et neile manustatakse arstirohu asemel suhkrutablette.   Nõnda nimetatud suhkrutablette kasutatakse tavaliselt peamiselt uuringutes, kus katsetakse uusi ravimeid. Sellistes katsetes jäetakse patsientidele ütlemata, kas neile antakse päris ravimeid või aktiivsete toimeaineteta tablette kindlustamaks, et uue medikamendi potentsiaalsele kasutegurile antakse objektiivne hinnang. Samas on vitamiinide või ohutute ning reaalse mõjuta rohtude välja kirjutamine laialdaselt levinud ka laboritingimustest väljaspool.   Ühe ajakirjas Journal of Internal Medicine  ilmunud uurimuse kohaselt kirjutab regulaarselt platseebosid välja 45% Chicago praksistes töötavatest arstidest. Ligilähedast näitajat saab laiendada tõenäoliselt ka Eestile, kui arvestada platseeboks ka ravimi potentsiaalse toimeefektiivsusega liialdamist. Juurdunud arusaama kohaselt põhineb platseebo efekt patsiendi usul, et neile antakse efektiivselt toimivat päris ravimit. Platseebode mõju samas teaduslikult sellegipoolest seni uuritud ei oldud.   „Platseebod ravivad kõikidest medikamentidest ilmselt erinevaid kaebusi kõige paremini. Need on aga juba esimesel juhul tingitud psühholoogilistest faktoritest, mis on vägagi reaalsed,“ mõtiskles uurimuse teostanud töörühma juht Ted Kaptchuk ERR-le antud intervjuus. Sellest hoolimata panevad need arstide eetikareeglid proovile. Värskes ajakirja PLoS One numbris ilmunud Kaptchuk'i uurimuse kohaselt ei pruugi meditsiinitöötajad nende pärast muret tunda, kuna platseebod tunduvad töötavat isegi kui patsiendile ausalt tunnistada, et tegu on platseeboga.     Uurimuse kontrollgrupiks oli 80 ärritunud soole sündroomiga (IBS) patsienti, kellele anti kas platseebot või ei ravitud otseselt nende haigust üldse. Pärast kolme nädalast katseaega teatasid 59% tablette saanud patsientidest, et haiguse sümptomid hakkavad kaduma. Sama näitaja platseebot mitte saanud patsientide puhul oli 35%. Kroonilist talitushäiret iseloomustab kõhuvalu. „IBS muudab tihti hullemaks psühholoogiline stress, mis teeb sellest efekti uurimiseks ideaalse kandidaadi,“ sõnas Kaptchuk.   Enne katse korraldamist selgitasid arstid patsientidele, et platseebod on mitmetes uuringutes patsientidele hästi mõjunud, kuigi neis ei olnud aktiivseid toimeaineid. See võis omakorda haigete ootusi suurendada, et platseebod toimivad - ning samuti, et nende haigusega tegeletakse. Samas said meditsiinilist tähelepanu võrdselt mõlemad kontrollgrupid. „Teraapia rituaal – meditsiini sümbol – aktiveerib ilmselt tuju tõstvate neurokemikaalide endorfiinide ja dopamiinide tootmise,“ arvas Kaptchuk.   Töö autorid arvavad, et lisaks IBS-le võib platseeboga edukalt ravida ka depressiooni, kroonilisi seljavalusid ning artriiti ja peavalusid. Enne seda tahavad uurimuse läbiviijad aga korrata katset suurema IBS-i põdevate patsiendidega. „See on esimene samm uurimaks, kas platseebo efekti saab eetiliselt ära kasutada. Pikemas perspektiivis võib see viia usalduslikuma arsti-patsiendi suhte kujunemiseni,“ loodab Kaptchuk. Samas on vaja küsimust veel enne põhjalikumalt uurida.  Töörühma uurimus ilmus 22. detsembril ajakirjas PLoS One. 
