Jaht miniatuursele mustale augule!
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Möödunud nädalal teatasid Suure Osakeste Põrguti (LHC) füüsikud, et on selleks aastaks lõpetanud miniatuursete mustade aukude otsimise, mis oleks avastamisel kinnitanud eksootilisemate füüsika teooriate õigsust ning viinud lähemale kvantmehaanika ja üldrelatiivsuse paaripanekule.  Enne LHC esimest käivitamist külvas internetifoorumites paanikat võimalus, et osakestepõrguti hakkab oma töö käigus tootma miniatuurseid musti auke. Kuigi need pole võimelised paljalt oma eksistentsiga Maad alla neelama, oleks need kinnitanud teatud stringiteooriate vorme ehk viinud lähemale Suure Ühendatud Teooria loomisele. Viimane üritab viia ühisele alusele kaks füüsika põhilist haru – üliväikestel vahemaadel kehtiva kvantmehaanika ning kosmiliste distantside üldrelatiivsusteooria. Selle jaoks oleks vaja ainult, et universumis oleks vähemalt kümme dimensiooni.  Kõrgemate dimensioonide tavaelus märkamiseks on need liiga tihedalt kokku pakitud, et neid oleks võimalik normaalsete energiate juures vaadelda. Üks stringiteooria vorme – ADD mudel lahendab nende kaasamisega elegantselt küsimuse, miks gravitatsioon teiste jõududega võrreldes nii nõrk on. ADD kohaselt tundub gravitatsioon ainult nõrgana, kuna osa sellest lekib gravitatsiooni vahendavate osakeste – gravitonide  – tõttu teistesse dimensioonidesse. „See toob gravitatsiooni teiste jõududega ühildamiseks LHC haardeulatusse,“ märgib Georgi Dvali, üks ADD loojaid ERR-le antud intervjuus.   Mudeli kohaselt peaks suurtel energiatel kokku põrkavad osakesed kokku pressitama väiksematele pikkustele, kui on hüpoteetiliste dimensioonide raadius. Selle juhtumisel kogeksid need kohe gravitatsiooni täit jõudu ning ühineksid seetõttu hetkeliselt tillukeseks mustaks auguks. Viimane oleks nii väike, et laguneks koheselt musta augu kiiratava Hawkingi kiirguse tõttu. Lagunemist märkaksid füüsikud isikupärase osakestevoo näol. „Selle asemel, et auk soojuskiirgust eritama hakkaks, lagunevad need iseeneslikult kvantide voogudena. Seda on võimatu mitte märgata,“ hüüatab Dvali.   Küll on aga võimalik neid millegi muuga segamini ajada, kui ei teata, mida täpselt otsida. Kvantkromodünaamika põhjustavad vastastikmõjud tekitavad samuti teatud osakestevooge. CMS-i kollektiiv katsetas teoreetiliselt tervet jada stringi -ja kvantteooriaid, et teada saada, millised on nende poolt tekitatavad osakestevood. Seejärel põrgatasid nad prootoneid energiatel, kus musti auke veel tekkima ei peaks, et näha kvantkromodünaamika põhjustatavaid osakestemustreid. Osakesi taas täie energiaga põrgutades pidanuks seega musta augu lagunemist märkiv sündmus kohe välja paistma.   Neid ei olnud. „Me saame välistada mustade aukude eksistentsi miinimum massiga 3,5-4,5 TeV mitmedimensiooniaalsel Plancki skaalal 95% kindlusega,“ lõpetab CMS-i kollektiivi uurimus. CMS-i eestkõneleja andis ajakirjale Nature veel julgema hinnagu, väites, et kuigi musti auke võidakse märgata kõrgematel energiatel, suudavad nad järgmisel aastal nende ilmnemise täielikult välistada. Georgi Dvali jääb sellegipoolest rahulikuks.   „Meie esimesed ennustused hõlmavad endas energiaid, millel opereerib LHC. Sisuliselt ei ole aga meie teoorias mingit vahet, kui nimetatud energiad tegelikult hoopis suurusjärgu võrra suuremad on, aga LHC eksperimentide jaoks tähendab selle vahemiku läbi kammimine tervet inimese eluiga. Aga nii see elu juba on ja me peame sellest hoolimata edasi otsima,“ mõtiskleb Dvali.  Seega vaatamata mõnedele teistele väidetele ei tähenda CMS-i uurimus stringiteooriate lõppu, vaid ainult teatava massivahemiku välistamist nagu kehtib enamike teoreetiliste konstruktsioonide puhul. „CMS ei sea oma uurimusega piirangut ainult mustadele aukudele, vaid tervele reale tugevatele resonantsidele, kuna praeguse statistika alusel on niigi võimatu neid teineteisest eristada,“ väidab Dvali. Vaata lisaks:CMS-i töörühma uurimus arXiv-is.Lisamaterjali mustade aukude kohta Eesti Füüsika Portaalis 
