Tulevikuteleskoop näitab taevaseid metsasalusid
Toimetas Priit EnnetKui paksus metsas langeb raginal puu, aga mitte keegi raginat ei kuule, kas siis raginat üldse ongi? Selle üle on arutletud palju. Teisest küljest, kui puu langeb kaugel kosmoses mõne tähe ümber tiirleval planeedil, olgu raginaga või ilma, kas me võime seda vähemalt teleskoobiga näha? Kaks teadlast väidab, et põhimõtteliselt võiks hea teleskoobiga vähemalt välja uurida, kas mõnel kaugel planeedil üldse metsa kasvab või mitte.Christopher Doughty Inglismaalt Oxfordi Ülikoolist ja Adam Wolf Ameerika Ühendriikidest Princetoni Ülikoolist kirjutavad ajakirjas Astrobiology, et kui kaugel planeedil kasvab palju puid, siis sedamööda, kuidas planeet oma tähe ümber tiirleb, muutub Maa pealt vaadates puude varjude pikkus. Kui planeet on peaaegu tähe taha jõudmas, siis me puude varje peaaegu ei näegi, aga kui planeet on mujal, siis on varje rohkem näha. Tuleb tõdeda, et otseselt ei ole puuvarje ehk lootust näha, aga me saame põhimõtteliselt registreerida nende koguefekti, planeedi heleduse väikese varieerumise, mida võiks tulevikus väga tundliku teleskoobiga mõõta. Kuidas teada saada, kas planeedil üldse rohelisi, fotosünteesivaid taimi leidub, selle on astrobioloogid juba varem välja nuputanud. On teada, et vähemalt Maa-pealsed taimed ja mõned fotosünteesivad mikroobid peegeldavad suure osa nende peale langevast lähi-infrapunakiirgusest tagasi. Nad ei neela seda nagu nad muud valgust neelavad, arvatavasti vältimaks ülekuumenemist. Järelikult, kui mõnelt eksoplaneedilt tuleb lähi-infrapunakiirgust suhteliselt rohkesti, siis võib arvata, et ehk kasvabki seal rohelisi taimi. Doughty ja Wolfi mõttekäik aitab meil aga tuvastada, kas nende taimede seas ka suuri puid leidub. Nii et rohkesti lähi-infrapunast koos üldise heleduse sobiva kõikumisega võib olla märk lopsakast puiestikust kaugel planeedil. Muidugi rajaneb teadlaste arutluskäik eeldusel, et sealne elu on paljuski nagu siinne, aga eks see ole ju ikka parem kui lausa huupi arvata. Ka võib juhtuda, et varjude mängu põhjuseks on planeedi järsukaldelised pinnavormid, aga Doughty ja Wolf eeldavad siingi, et kaugel Maa tüüpi planeedil võiks ka maastik olla enam-vähem nagu meil siin. Ja vähem kui üks protsent meie planeedi pinnast on järsemalt kaldu kui 45 kraadi. Nii et teritame teleskoope ja asume otsima taevaseid metsasalusid. Vaata veel: Could we detect trees on other planets? (New Scientist)
