Gröönimaa sulab, kuid mitte katastroofilise kiirusega
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Briti Columbia ülikooli teaduri uurimuse kohaselt mõjutab Gröönimaa jääkilbi liikumiskiirust pigem lühiajalised ekstreemsed ilmaolud ning sulamisvee koguse järsk kasv kui üleüldine temperatuuri tõus.   Ligikaudu 80% Gröönimaa pinnast katavad liustikud. Alates 1990. aastate algusest on need kiirenevas tempos kaotanud aastas umbes 100 miljardi tonni jagu jääd. Laialt levinud arvamuse kohaselt on sulamisprotsessi käigus tekkival veel lisaks teisesed mõjud ning see käitub libestina kiirendades jääkilbi merre liikumist. „Jää vajub laiali nagu pannkook ning liustiku paksus kahaneb,“ selgitab uurimuse autor Christian Schoof ERR-le.    Lisaks on seni arvatud, et mida rohkem sulamisvett tekib, seda kiiremini liustikud liikuma hakkavad. Reaalsus võib aga tegelikult hoopis teistsugune olla. „Ma rõhutan siiski, et ma ei sea kahtluse alla rolli, mida mängib Gröönimaa sulamisprotsessides selle ümber soojenev kliima. Liustike pinna sulamine on üks peamisi viise, kuidas selle mass vaikselt kaob,“ rõhutab Schoof. Tulemused näitavad aga, et ühtlane sulavee pealevoog võib liustike liikumist hoopis aeglustada.   „Stabiilne suure koguse sulavee pealevool aitab luua hästi toimivaid äravoolu kanaleid, mis libestavat vett kiiremini ära kannavad,“ tõdeb Schoof. Lühiajaliste ekstreemsete nähtuste nagu mastaapsete vihmatormide või pinnajärvede tühjenemise tagajärjel ei pruugi vesi olemasolevatesse kanalitesse nii hästi ära mahtuda, mille tulemusena kasvab kanalitesse jõudva vee surve kui ka selle libestav mõju. See omakorda tingib liustike liikumiskiiruse ajutise suurenemise, kuni kanalite läbimõõt taas piisavalt suureks muutub ning seega liikumist uuesti aeglustama hakkavad.  Christian Schoof'i uurimus ilmub 9. detsembril ajakirjas Nature.   Sinu loodud mudel kujutab endas osaliselt ühenduslüli kahe üpris erineva lähenemisviisi vahel. Pikka aega on arvatud, et rohkem sulavett tähendab automaatselt rohkem sulamist. Moodsad hüdroloogia mudelid ei paista seda aga toetavat. Kas Sa julgeksid prognoosida, kui hästi see glatsioloogide kogukonna poolt omaks võetakse?   Ma arvan ja loomulikult loodan, et see tundub paljudele kogukonna liikmetele loogilisena. Kanalite kujunemist on vaadeldud väiksemate mäestike liustike puhul, kuid seda on olnud väga raske ette ennustada. Täpselt seda ma aga käesolevas uurimuses teinud olen: loonud viisi ennustamaks nende teket muutuva sulavee koguse korral ning rakendanud seda Gröönimaale.  Lähiaastatel on kogunenud sulamise ning liustike voolu kiiruse kohta järjest rohkem andmeid ning ma usun, et see on viinud realistliku mudeli välja töötamiseni. Uurimus seob kõik need vaatlused kokku ning annab neile füüsikalise seletuse. Teooria läheb vastuollu laialt levinud arvamusega, et sulamisprotsess tingib positiivse jää dünaamiline õhenemise. Kuidas Sa sellise ideeni esimest korda jõudsid? Gröönimaal tehtud vaatlused näitasid, et sealsed protsessid on sarnased näiteks Alpide ning Kaljumägede liustike käitumisega. Viimaseid on aga tunduvalt kergem uurida, kuna liustiku täies pikkuses läbivaid puurauke on kergem rajada. Esimesed (kogukonnas) liikuvad mõtted pärinesidki just sealt, kuni mulle tuli pähe, et neid võiks Gröönimaale rakendada. Pärast kanalite kujunemise mudeli loomist oli juba üpris kerge leida tingimused, mille korral „traditsiooniline“ positiivne tagasiside enam ei tööta. Ajakirjas Nature ilmuvas teadusartikli ülevaates tõdeb Šveitsi glatsioloog Martin Lüthi, et peamine takistus realistlike mudelite loomisel on olnud seni vaatlusandmete puudus. Sa mainisid küll juba puuraukude rajamist, kuid kas on ka teisi võimalusi? Puurimine on tõesti parim viis jääkilbi all toimuvate protsesside kontrollitud vaatlusteks. Samas on see üpris kallis ning peamiseks probleemiks on rahapuudus. Glatsioloogide kogukond teeb aga kõik endast oleneva, et uusi andmeid teistel viisidel koguda. Liustike liikumiskiirust saab muidugi selle pinnal mõõta ning viia see vastavusse jää pinnasulamisega. See ei anna meile aga täielikku pilti jääkilbi all toimuvast vee liikumisest. Teised huvitavad meetodid hõlmavad endas näiteks keemiliste markerite pinnavette laskmist ning hiljem nende kontsentratsiooni mõõtmist liustike ääre alt väljuvates ojades. Markerid paljastavad meile, kui kiiresti vesi jää all liigub ning kui hästi see juba jää all olnud veega seguneb. Liustike sulamise juurde tagasi pöördudes, kas nähtust on laiemale avalikkusele õigete rõhuasetustega serveeritud? Kõrgemad globaalsed temperatuurid tingivad tõepoolest suurema jääkilbi pinna sulamise ning seega selle hääbumise. Samas on Al-Jazeerast BBC ja New-York Times'ini käsitletud „positiivne tagasiside“ ikkagi oma ulatuselt piiratud. On äärmiselt vähe tõenäoline, et jääkilbi kahanemise kiirus muutub katastroofiliseks. Teiseks on palju tegureid nagu uurimuses käsitletud ekstreemsed vihmatormid ning sõnuseletamatult kuumad päevad, mille peale ei ole meie kui glatsioloogid eriti palju mõelnud. Võib julgelt väita, et me oleme alles alustanud füüsikaliste efektide mõju peale mõtlemist, mis on tulevikus liustike sulamise koha pealt määravad tegurid. Kui suhteline mõiste 'katastroofiline' on? Sõna katastroofiline sõltub täielikult sinu perspektiivist. Kui sa elad Malediividel või teistes riikides, mis ei ole merepinnast eriti kõrgel, siis võib isegi väike maailmamere tõus suureks probleemiks osutuda. Minu arvamuse kohaselt tähendab see, et liustike sulamine ei kiirene katastroofiliselt seda, et need kaotavad tulevikus jääd küll kiiremas tempos kui nüüd, kuid ikkagi mitte nii massilistes kogustes. Vähemalt lähitulevikus. Martin Lüthi Žürichi Riiklik Tehnoloogia Instituut Schoof'i jääkilbi aluseid äravoolukanaleid käsitlev mudel tundub väga paljutõotav. Me plaanime lähiajal seda rakendada  Gornergletscher'i liustiku kohta kogutud kanalite rõhu kohta käivate andmete tõlgendamiseks ning sama teha meie Gröönimaal hangitud teabele. Ma olen üpris veendunud, et paljud teised teevad seda sama. Erinevate liustikke uurivate töörühmade vahel on ikkagi kerge võistlusmoment ning väga laialdast infovahetust ei toimu. Võrreldes seni välja pakutud mudelitega, mis annavad ligilähedasi tulemusi, on Schoof'i oma ikkagi unikaalne, kuna see suudab arvesse võtta ka sulavee lühiajalisi muutusi. Samas vajame me ikkagi alusliikumise kirjeldamiseks paremaid füüsikalisi kirjeldusi ning mudeleid, mis sõltuvad suuresti liustikealusest hüdroloogiast. Igal juhul on Scoof'i uurimus üks verstapostidest suure küsimuse lahendamiseks – kas vaadeldav protsess viib tõepoolest pöördumatu jääkilbi lagunemiseni või stabiliseeruvad need muutumatu kliima korral. 
