Liigilise mitmekesisuse hävimine avab nakkushaigustele vaba tee
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Värske uurimuse kohaselt mõjutab bioloogilise mitmekesisuse hääbumine otseselt nii nakkushaigusi põhjustavate patogeenide ilmnemist, kui ka haiguste edasist levikut loomade ning inimeste seas.   Globaalne mitmekesisus on alates 1950. aastatest saadik ennenägematu kiirusega vähenenud. Liikide väljasuremise kiirus on võrreldes eelmiste aastatuhandetega kasvanud 100-1000 kordselt ning erinevate hinnangute kohaselt võib see selle sajandi jooksul veel kordades tõusta. „Kuigi mitmekesisuse säilitamine on traditsiooniliselt argielust kaugel seisnud, näitavad meie tulemused, et sellel on inimeste igapäevaelule otsene mõju,“ tõdes uurimuse peaautor Felicia Keesing ERR-le antud intervjuus.   Hoolimata sellest, et liigilise mitmekesisuse kadumine ei mõjuta nii haiguste levikut, kui ka nende uute tüvede teket üheselt, on viimaste aastatega viimaks suudetud luua terviklik pilt. Selgub, et väljasuremisele altimad on just liigid, mis kujutavad endas haiguste edasikandumisele tupikteed. „Me teadsime varem, et liikide kadumisel kipuvad alles jääma just liigid, mis soodustavad näiteks borrelioosi ja hantaviiruse levikut. Tuleb välja, et need pole pelgalt üksikud erandid, vaid üldine reegel,“ selgitas Keesing.   Seega laiemalt võttes loob eritasandiline bioloogiline mitmekesisus erinevatele organismidele, kaasa arvatud inimestele, loodusliku kaitse. “Teaduslikus mõttes on õnneks väga erinevate suurustega liikide elukoosluste kaitsmine suhteliselt lihtne. Piisab, kui säilitada korraga suuri piirkondi," näeb Keesing ainuvõimalikku lahendust. Teadlasterühma sõnul võib selleks aga poliitilisest tahtest vajaka jääda.   Juba pikka aega peamisteks haiguste põhjustajateks peetud mikroobide puhul kehtib samalaadne  tõdemus. Rikkamad mikroobide kogukonnad paistavad reguleerivat oma ohtlikemate suguvendade levikut. „Oleme kaua aega teadnud, et teatavatel bakteritel on meie organismile kasulik mõju ning tundub, et seda võib üldistada tervele ökosüsteemile,“ teatas uurimuse kaasautor Andrew Dobson. Liigiliselt rikkamad mikroobide kogukonnad takistavad kahjulike võõrliikide vohamist. Liigirikkuse mõju nakkushaiguste teket põhjustavate patogeenide ilmnemisele ei ole samas päris üheselt võetav. Rikkam geenipagas soodustab küll uute haiguste teket, kuid asjaolu ei kaalu üles siiski mitmekesisuse kasulikkust. „Liigirikkus võib olla küll uute haiguste allikas, kuid alates hetkest, mil haigus levima hakkab, muutub suurem mitmekesisus elu kaitsvaks,“ ütles Keesing.   Inimkonna populatsiooni suurenemine on aga juba tinginud laialdaste maa-alade muutumine põllumajanduslikuks maaks, mis omakorda soodustab seal leiduvate patogeenide kandumist inimestele. Seega kutsuvad uurimuse autorid üles hoolikalt jälgima piirkondi, kus tegeldakse intensiivse karjakasvatusega või küttimisega. „Meie eesmärk oleks vähendada sellist tüüpi kontakte, kus haiguse tekitaja võib otseselt kanduda loomalt inimesele nii palju kui võimalik,“ pakkus Dobson juba tekkinud probleemile lahendust.   „Kas me tahame seda või ei – mitmekesisus mõjutab inimesi väga otseselt. See vähendab tõenäosust, et meile lähedased inimesed ohtlikesse nakkushaigustesse nakatuvad. Ebamugav tõde võib nii kohalikul tasemel kui ka globaalselt motiveerida vajalikke meetmeid rakendama,“ näeb Feesing raportis ka positiivset külge.   Töörühma uurimus ilmub 2.detsembril ajakirjas Nature.     
