Uus osake lahendaks kaks universumi mõistatust ühe hoobiga
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa USA ja Kanada füüsikud ennustavad, et leidub seni tabamatuks jäänud osake, mis lahendaks korraga kaks moodsa füüsika suurimatest mõistatustest – heidaks valgust tumeaine olemusele ning selgitaks, miks koosneb universum ainest, mitte antiainest.   Kogu universum tundub enamaltjaolt koosnevat täiesti harilikust ainest. 1932. aastal avastati aga, et leidub ka aine täielik vastand – antiaine, kusjuures nende kahe kokkupuutel on plahvatuslik mõju.  „Teoreetiku vaatenurgast kannab iga aineosake – olgu see neutron, prooton või midagi muud -  laengut, mis määrab, kas tegu on tavalise ainega või antiainega,“ valgustas David Morissey, üks äsjaavaldatud uurimuse autoritest ERR-le osakestefüüsika tagamaid.    Peaaegu sama kaua, kui on antiaine olemasolust teadlikud oldud, on juureldud ka selle üle, miks seda täpselt sama palju ei ole kui harilikku ainet. „Lõppkokkuvõttes peaks universumi antiaine negatiivne laeng olema sama suur, kui aine positiivne laeng,“ tõdes Morissey. Seega jääb erisus tänapäeva füüsika üheks suurimaks mõistatuseks, mille lahendamisel on kõigutatud isegi füüsika enda alustalasid – standardmudelit. Viimane võtab kokku, miks universum töötab nii, nagu see toimima paistab.   „Me aga ei lõhu selle mudeli põhilist aine-antiaine sümmeetriat, vaid tutvustame mõningaid uusi osakesi ning ühte uut jõudu,“ selgitas uurimuse teine kaasautor Kris Sigurdson. Veel avastama „X“-osake lagunes Suure Paugu järel kergemateks hariliku aine osakesteks. Samal ajal otsustas selle paariline anti-X võtta kuju, mis jääb peaaegu täielikult varjatuks. Nimetatud tumeaine mõjutab meile nähtavat maailma ainult gravitatsiooni läbi ning takistab sellega muuhulgas galaktikaid laiali lendamast.    Suure Paugu järelkaja – kosmilise taustkiirguse –  vaatlused on näidanud, et universumi tihedusest moodustab nähtav aine vaid 4.6 %. Tumeainet on peaaegu viis korda rohkem – 23%. „Samas polnud seni ühtegi head põhjust, miks nende hulgad ainult kordades erinevad, mitte näiteks mitukümmend“ mõtiskles Sigurdson. Uurimuse kallal töötanud töörühma järeldused leiavad sellele elegantse seletuse, kuna tumeaine ja tavaline aine pärineb samast osakeste perekonnast.   Erinevalt paljudest teistest seni välja käidud teooriatest võimaldab see hüpoteetiliste osakeste olemasolu ka kontrollida ning heita pilk ka tumeainele. „Kuna meie varjatud tumeaine on samas ka antiaine, peaks see prootoni või neutroniga otseselt kokku põrgates neid hävitama,“ selgitas Morissey.  Seega annaks see tumeainele täiesti uue sõrmejälje ning näeks välja peaaegu nagu prootoni lagunemine, mille käigus tekib eksootiline osake kaoon. Viimaseid otsib näiteks Super Kamiokande eksperiment.   „Tegelikult tegeleme me praegu sellega, et üritame hinnata, kui paljusid sääraseid sündmusi Kamiokande eksperimendi poolt kogutud andmete analüüsil me nägema peaks,“ ütles Morissey. Samas on hetkel teada vähemalt kolm töörühma, mis tegeleb samalaadse mudeli arendamisega. Teistest eristab Morissey kolleege aga just prootoni lagunemisel tekkiv sõrmejälg. Järsku huvi uute mudelite loomise vastu saab seletada viljatute katsetega tumeainet juba käigus olevate eksperimentide abil avastada.   Töörühma uurimus ilmus 19. novembril ajakirjas Physical Review Letters.    
