Hüpotees: tahmane õhk sulatab Himaalaja liustikke
Toimetas Mart ZirnaskHimaalaja liustike kahanemisele viitavad paljud viimase aja uurimused. Kaks hiljuti esitletud analüüsi näitasid, et tõusva õhutemperatuuri kõrval võivad sealse jää sulamist hoogustada ka õhus lenduvad pisikesed tahma- ja tolmuosakesed.Mastaapsete liustike tõttu on Himaalaja mäestikku ja sellega külgnevat Tiibeti kiltmaad nimetatud nii "Aasia veetorniks" kui "Maa kolmandaks pooluseks" (Third Pole). Samas paiskub sealsetel tihedama asustusega aladel õhku palju tahma – muuhulgas alepõllunduse tõttu, mis on Kagu-Aasias endiselt probleemiks. Bologna Atmosfääriuuringute Instituudi teadlase Angela Marinoni uurimisrühm märkas aga, et sedasorti õhureostus "ründab" ka mägesid ennast – tahma esineb arvestataval hulgal isegi viie kilomeetri kõrgustes õhukihtides, vahendab The Economist.Teoreetiliselt on see kriitiline märk: tumedad tahma- ja tolmuosakesed neelavad endasse päikesevalgust, soojendades nõnda kõike ümbritsevat. Ning – langedes liustike pinnale, hoogustab tahm nõnda ka nende sulamist, pakub Marinoni.Uurimisrühm on Himaalaja õhu aerosoole analüüsinud mitu aastat: viis kilomeetrit üle merepinna paiknevas Nepaali kliimaobservatooriumis alustati tööd pärast seda, kui heas usus ülipuhast atmosfääri otsima minnes leiti eest hoopis tihe tahma täis uduvine. Õhuringluse põhjal on nüüdseks selge, et tuul võib tahma kohale toimetada suisa Euroopast, Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Lisaks näikse Himaalaja orud toimivat justkui "korstnad", pumbates reostusaineid India tasandikelt mäetippudele. Uurimisrühma praeguste hinnangute võib see kuni 5% pärssida liustike võimet päikesevalgust tagasi peegeldada – ning hoogustada jäämassiivide sulamist 12-34%, vahendab Economist.Marinoni esitles analüüsi oktoobri lõpul Kathmandus toimunud "Kolmanda pooluse" keskkonnauuringute seminaril. Ent tema vaatenurka kinnistas teinegi kohtumisel presenteeritud uurimus: viiest Tiibeti liustikust välja võetud puursüdamike järgi käib Himaalaja jäämassiivide reostustase – iseäranis tahma osas – ühte jalga emissioonidega Euroopas ja Lõuna-Aasias.Tiibeti Platoouuringute Instituudi teadlase Xu Baiqingi juhitud uurimisrühm – kuhu kuulus ka NASA juhtiv kliimateadlane, globaalse soojenemise teooria kunagine initsiaator James Hansen – osundas, et Tiibeti platoo loodeosa liustikele langes iseäranis palju tahma 1950ndail; üksjagu vähem aga 1970ndail. Ent: see piirkond on valdavalt läänetuulte mõju all. Seega võis tahm pärineda suuresti Euroopast, kus just 1970ndatel lubatavat õhureostust seadustega reguleerima asuti.Tiibeti platoo kaguosas paiknevad liustikud seevastu jäävad allatuult suurtest India aladest. Analüüside põhjal kasvas nende jäämassiivide tahmasisaldus vahemikus 1990 kuni 2003 suisa kolmandiku – ning, nagu uurijad osundavad, klapib see omakorda perioodiga, mil Indias toimus kiire tööstuslik areng.Vaata veel:Time to call the sweep? (The Economist, november 2010)Angela Marinoni ja Xu Baiqingi ettekannete slaidid (2nd Third Pole Environment Workshop, oktoober 2010)
