Tumeenergia muudab universumi lamedaks
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomid on viimaks leidnud viisi kontrollimaks ligi 30 aastat tagasi välja pakutud teoreetilist oletust, mille eesmärk oli tõestada, et universum on lame ning samas kinnitada ka kosmoloogilise konstandi paikapidavust.  Kosmoloogiline konstant on teadlaste meeli köitnud juba alates 1917. aastast, mil Albert Einstein avaldas oma üldrelatiivsusteooria. Einstein kasutas seda universumi paisumise tasakaalustamiseks, kuna toona arvati, et see on staatiline. Kui kui Edwin Hubble avastas, et universum tõepoolest paisub, nimetas Einsten seda oma „suurimaks veaks“ ning heitis lambda-konstandi oma teooriatest välja.   Veidi hiljem leiti aga, et kuigi konstant oma algset eesmärki täitma määratud ei olnud, pakub see võimalust tumeenergia omaduste mõistmiseks. Vaadeldamatu jõud töötab gravitatsiooni vastu ning põhjustab seega galaktikate üksteisest kiirenevat eemaldumist. Lisaks sellele on astronoomid kindlaks teinud, et universum on lame ehk selles on piisavalt ainet kindlustamaks, et universum ei laiene igavesti ega kuku ka enda gravitatsiooni läbi kokku.   Christian Marinoni ja tema kaasutor Adeline Buzzi võtsid selle kontrollimiseks aluseks Princetoni ja Berkley'i ülikooli teadlaste 1979. aastal välja pakutud meetodi. Viimane rajaneb teoorial, et aegruumi kõverus moonutab selles leiduvate struktuuride näivat kuju. „Idee seisnes universumi oletatava kuju – olgu ta kerakujuline, lapik või sissepoole kõverdunud – kindlaks tegemisel sisuliselt põhikooli geomeetria abil,“ selgitas Marinoni ERR-le.   Moonutuste suuruse alusel on võimalik universumi kõveruse kuju leida. Meetodi rakendamiseks tuleb otsida kosmoses sümmeetrilisi objekte, mida tuntakse "standardsfääride" nime all. Kui aegruum on kuidagi, näiteks universumi paisumise tõttu, häiritud, ei ole vaadeldavad galaktikad või galaktikaparved enam nii ideaalse kujuga. Kuigi tegu ei ole niivõrd kujuga, vaid nende orientatsiooniga, mis oleks ilma kõrvaliste mõjutusteta juhuslik, ja seega sümmeetriline. "Pole peaaegu ühtegi hüpoteesi, mida ei saa selle esimese eelduse abil kontrollida," kinnitas Marinoni.  Selliseid katseid on varem üritanud läbi viia ka teised töörühmad, kuid on selleks kasutanud galaktikaparvi. Buzzi ja Marinoni kasutsid selle asemel üksikuid galaktikapaare, mille kaugust teineteisest on võimalik punanihke abil lihtsamalt mõõta. Kui universum tumeenergia tõttu paisuks, paistaksid kaugemal asuvad objektid väljavenitatutena.  „Meie sellekohased arvutused näitasid, et universum on tõepoolest lapik ning tumeenergia on vägagi reaalne,“ osutas astronoom.   Seega soosivad tulemused universumi mudelit, kus kosmoloogilise konstandi väärtus on -1 ning tumeenergia moodustab kogu universumis leiduvast ainest ja energiast umbes 70%. Siiski ei ole võimalik veel kindlalt öelda, kuidas konstandi väärtus ajas muutub. „Hetkel eeldame me, et kosmoloogiline konstant on konstant. Vaatluste alusel tehtud reaalsete piirangute seadmiseks peaksime me vaatlema vähemalt kümme korda rohkem galaktikapaare,“ mõtiskles Marinoni.  Adeline Buzzi ja Christian Marinoni uurimus ilmus 25. novembril ajakirjas Nature. 
