Viiekümne aasta vanune pulseerivate tähtede mõistatus lahendatud
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomid on juba pool sajandit üritanud leida pädevat teooriat galaktiliste vahemaade mõõtmiseks kasutatavate tähtede massi teada saamiseks. Ligikaudu 160,000 valgusaasta kauguselt avastatud tähesüsteemi abil võib see viimaks võimalikuks osutuda.   Ligi 100 aastat tagasi avastas Edwin Hubble Andromeeda galaktikas regulaarselt muutuva heledusega tähed – tsefeiidid. Leid lahendas aastakümneid  kestnud vaidluse, kas Linnutee ja universum on tõepooles sünonüümid. Toona mõneti šokeerivana mõjunud avastus muutis meie kodugalaktika pelgalt üheks miljonitest universumis leiduvatest galaktikatest. Mõni aeg hiljem avastatati sama tüüpi tähtede abil, et universum paisub kiirenevalt.   Nimelt pakub tsefeiidide regulaarne heleduse muutus võimalust galaktiliste vahemaade mõõtmiseks. Kuna tähe maksimaalse ning minimaalse heleduse ajavahemik on seotud nende absoluutse heledusega, saavad astronoomid vaatlustulemusi kõrvutades teada, kui suur on nende punanihe. See omakorda on vaid samm uuritava tähe kauguse teada saamisest eemal. Hoolimata nende tähtsusest on tsefeiidid aga kohati ise mõistatuseks jäänud.   Peamise tunnustust leidnud tähtede evolutsiooni teooria kohaselt tehtavad ennustused erinevad   nende pulseerimise alusel tuletatud massist umbes 20-30%. „Me leidsime äärmiselt elegantse viisi, kuidas juba 1960. aastatest pärit müsteerium viimaks lahendada,“ märkis uurimuse läbiviinud töörühma juht Grzegorz Pietrzynski ERR-le. Tulemused kinnitavad, et tähtede evolutsiooni teooria tsefeiidide puhul ei kehti. Töörühm tõestas seda avastades niivõrd harukordse tähekoosluse, et Linnuteel midagi sellist veel leitud pole.    Maast ligikaudu 160,000 valgusaasta kaugusel Suures Magalhãesi Pilves tiirlevad teineteise ümber tsefeiid koos oma veidi vähem eksootilisema kaaslasega. Kuna tsefeiidid on suhteliselt suured tähed, on nende tiirlemisperiood vähemalt 100 päeva, mis teeb nende avastamise üpris raskeks. „Meil õnnestus mõõta aga selle mass 1% täpsusega kasutades ühte lihtsamatest füüsikaseadustest, nimeliselt Kepleri III seadust,“ selgitas uurimuse kaasautor Wolfgang Giergen.    „Tegelikult oleks 5% täpsusega tehtud hinnagust täielikult piisanud,“naljatles Pietrzinsky. Tehtud avastus seab aga teoreetikute ette uue küsimuse, miks tähtede evolutsiooni mudelid valeks osutusid.  „Sooritatud mõõtmised annavad neile erinevateks lahendusteks suhteliselt võrratud piirangud,“ valgustas Giergen astrofüüsikute järgmist tööpõldu. Samas on töörühm juba massi erinevuste kohta oma teooria välja pakkunud.   Kuna tsefeiidide pulseerimist põhjustab nende väliskihi pidev kokku tõmbumine ning laienemine, võivad ilmnevad värinad nende atmosfääris osa massi minema kanda. Võimaliku seletusena nähakse ka tsefeiidi eelkäija tuumas toimuvaid protsesse. „Nii või teisiti jäävad tsefeiidid tähtsaimateks tähtedeks, mis muutsid radikaalselt meie maailmapilti, kui moodne astronoomia oli alles lapsekingades,“ tõdes Pietrzinsky.   Töörühma uurimus ilmub 25. novembril ajakirjas Nature. 
