Astronoomid koostasid detailseima tumeaine kaardi
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomid on Hubble'i kosmoseteleskoopi ning hiiglaslikku galaktikaparve suurendusklaasina kasutades loonud uue ja erakordselt detailse tumeaine kaardi.   Tänapäeva astronoomia mudelite peaaegu lahutamatuks osaks on saanud tumeaine, mida on võimatu otseselt vaadelda. Samas pole varjatud aine massitu ning seega ümbritseb seda gravitatsiooniväli, mis mõjutab absoluutselt kõikide objektide liikumist. Arvatakse, et tumeaine moodustab terves universumis leiduvast ainest ligikaudu 80 %.  Tumeaine ei ole aga ainus universumi kummitus. Sama müstiline on tumeenergia, mis moodustab teada olevast universumist umbes 74 %. Tumeenergia gravitatsiooni jõu vastand – nimelt põhjustab see universumi järjest kiirenevat paisumist ehk inflatsiooni. Uue tumeaine kaardi alusel võib aga  heita valgust ka tumeenergia olemuse kohta.  NASA astronoomi Dan Coe töörühm kasutas Hubble'i teleskoopi, et vaadelda Maast 2,2 miljardi valgusaasta kaugusel asuvat galaktikaparve Abell 1689. Galaktikaparv on kuulsust kogunud, kui üks rabavamaid gravitatsiooniläätse näiteid. Kosmiline lääts tekitab oma massi tõttu aegruumi lohu koondades sellega enda läheduses liikuvat valgust, mistõttu paistavad galaktikad suurendatult ning seetõttu häguselt.  Hägusused pildid võimaldavad astronoomidel aga hinnata, kui palju tumeainet galaktikaparves leidub. Kui parve põhjustatud gravitatsioon tuleneks ainult nähtavast ainest, oleksid pildid tunduvalt selgemad. Kokku uuris töörühm 42 parve taustgalaktikat. „Me suutsime esimest korda välja selgitada, kuidas Abell 1689 massi niimoodi kasutada, et see suurendab kõiki vaadeldud taustgalaktikate positsioone,“ ütles Coe Jet Propulsion Laboratory pressiteates.  Uus tumeaine kaart tekitab aga uusi mõistatusi. Leiud kinnitavad, et Abell 1689 keskmes asub tunduvalt rohkem tumeainet, kui sellise suuruse galaktikaparve puhul oodata võiks. Kuna universum on aegade algusest paisunud, oli see eelnevalt tunduvalt tihedam kui praegu. Abell 1689 sarnased ülimassiivsed galaktikaparved oleks saanud seega tekkida varases universumis, kus aine tihedus ruumis oli selleks piisav.  Kuid kui galaktikaparved tekkisid tõepoolest nii vara, ootaksid teadlased, et neid on tänapäeval rohkem, kui vaatlustulemuste alusel väita saab. Konflikti lahendaks järeldus, et tumeenergia poolt eritatav jõud oli noores universumis tunduvalt tugevam, kui seni arvatud. See oleks olnud piisav, et gravitatsiooni mõju kompenseerida.  Hüpoteesi kontrollimiseks plaanivad astronoomid uurida veelgi rohkemaid galaktikaparvi. CLASH (Cluster Lensing and Supernova survey with Hubble)  programmi raames kavatsetakse vaadelda järgmise kolme aasta jooksul 25 galaktikaparve. „Me plaanime uurida, kas täiesti tavalistel parvedel  on samuti nii mahukad kõhud,“ naljatles Coe uurimuse esitlusel.   Uurimisobjektideks valiti eriti intentsiivselt röntgenkiirgust kiirgavad galaktikad, kuna seda tüüpi galaktikad on harilikult keskmisest massiivsemad. Kui teiste suurte galaktikaparvede keskmed on samuti nii tihedad kui Abell 1689 puhul, kinnitaks see hüpoteesi, et tumeenergia oli universumi tekkimise järel tugevam, kui seni arvatud. Vastasel juhul on vähesed hiiglaslikud galaktikaparved lihtsalt erandid.  Nii või teisiti on teadlased praegu tumeenergia ning tumeaine mõistuse lahendamisele lähemal, kui kunagi varem. Kosmoses kui ka Maal on tumeaine olemasolule viitavaid signaale otsivaid observatooriume on rohkem kui kunagi varem.   „Ma arvan, et meil on nüüd pisut parem ettekujutus, mis tumeaine tegelikult olla võib, ning samas on meil on selle otsimiseks rohkelt erinevaid viise. Järgmise viie aasta jooksul loodame me vähemalt ühelt selliselt eksperimendilt selget kinnitust, et kindel märk tumeainest on avastatud,“ mõtiskles Coe.  Töörühma uurimus ilmus 10. novembril ajakirjas Astrophysical Journal.  Gravitatsiooniläätsed  1919. aastal üldrelatiivsusteooria eksperimentaalseks kontrollimiseks korraldatud ekspeditsioonil kinnitati, et massiivne objekt (Päike) painutab oma massi tõttu aegruumi ning muudab sellega endast mööduva valguse teekonda. 1924. a. avaldas Orest Chwolson esimese gravitatsiooniläätse nähtust, kui sellist lahkava artikli. 1936. a. avaldatud artiklis uurib Albert Einstein üksiku tähe poolt põhjustatud valguse liikumisteekonna hälvet, kuid väidab, et seda on võimatu vaatlusel märgata. 1937. a. postuleerib Fritz Zwicky, et gravitatsiooniläätsena võivad käituda ka massiivsed galaktikaparved. 1964.a. Norra astrofüüsik Sjur Refsdal tuletab gravitatsiooniläätsede jaoks valemid. 1979. a. avastab Dennis Walshi juhitud töörühm esimese gravitatsiooniläätse tekitatud kvasari topeltkujutise. Kui galaktikaparve läbib valgus, mis on pärit vaatleja suhtes selle tagant asuvalt objektilt, siis valgus paindub. Seetõttu koondunud valgus tekitab valgusallika vaatlusel sellest moonutatud kujutise või kujutised. Sõltuvalt vaatleja ning galaktikaparve tasandist ja läätse massist võib tekkinud kujutis olla suurendatud, moonutatud või mitmekordistunud. 
