USA teadlane: geoloogilised andmed ei toeta Darwini evolutsiooniteooriat täielikult
 Geoloogilisi andmeid arvestades jääb Charles Darwini teooria liikide järkjärgulisest evolutsioonist poolikuks, väidab New Yorgi ülikooli bioloogiaprofessor. Darwini teos "Liikide tekkimine" jättis elusorganismide arengut kujundava faktorina täiesti kõrvale suured looduslikud katastroofid – ent praegu on nende võimalik määrav tähtsus taas päevakorrale tõusnud.Professor Michael Rampino (väikesel pildil) – kes muuhulgas uurinud massiliste väljasuremiste seost vulkanismi ja asteroididega – avaldas evolutsiooni-teemalise essee äsja ajakirjas Historical Biology. Omas valdkonnas tuntud teadlane polemiseerib, et kaasaegsete hüpoteeside valguses ei esitanud sobivaimat algupärast teooriat liikide tekkmisest mitte Darwin, vaid Patrick Matthew, tema kaasaegne Šotimaa aednik.Matthew avaldas asjakohase arutluse tükk aega enne Darwinit – 1831. aastal, lüheldase lisana oma  raamatule "Laevapuidust ja metsandusest” ("On Naval Timber and Arboiculture"). Nagu osundab Rampino, oli sealgi ühelt poolt kirjas idee looduslikust valikust; teisalt nägi põgusalt Edinburghi ülikoolis õppinud õuna- ja pirnikasvataja peamise evolutsiooni vormiva jõuna katastroofilisi sündmusi, mille tagajärjeks massilised väljasuremised. "Kaasaegsete ideedega on see palju paremini kooskõlas kui Darwini vaatenurk," kirjutab Rampino.Sest: nagu professor viitab, saavad praegu üha rohkem toetust käsitlused, mille järgi suured ökoloogilised muutused on toimunud järsult – pikkade rahulikus evolutsioneerumises kulgenud perioodide vahel, näiteks laiaulatusliku vulkanismi või asteroidikokkupõrgete tagajärjel. Darwin aga lükkas oma teoorias selle, nn katastrofismi, selgesõnaliselt kõrvale, nimetades sääraseid ideid "vanaks arusaamaks", millest "on üldiselt loobutud". Mõnede liikide massilisema kadumise seostas ta aga lihtsalt nende pikkade perioodidega, mille kohta oli säilinud väga vähe geoloogilist infot.Professor Rampino viitab, et Darwini vaateid kujundas selles osas ilmselt suuresti tema sõber, geoloog Charles Lyell, kes oma teoses "Principles of Geology" kõik katastroofi-teooriad maha laitis.Kaks aastat pärast "Liikide tekkimise" avaldamist tutvus Darwin ka Matthew' ideedega – ning nentis ühes avalikus kirjas, kuidas šotlane "nägi aastate jagu ette selgitust, mida mina liikide tekkimisele pakkusin". Ometi jäi Matthew' raamat oma ilmumise ajal sisuliselt tähelepanuta. Rampino arutleb, et ühelt poolt langes selle avaldamine õnnetul kombel samasse aega Charles Lyelli mõjuka (ja katastrofismi eitanud) "geoloogia-tellisega". Teisalt olid tema ideed ehk lihtsalt liiga palju oma ajast ees (meenutuseks: Darwin ise vormis oma 1838. aastal märkmikku kritseldatud fülogeneesipuu raamatuks alles kaks kümnendit hiljem). Ja kolmandalt poolt – nagu kõige sagedamini viidatud – ilmus Matthew' käsitlus lihtsalt liiga kummalises kohas, et üldse kellegi silma alla sattuda."Tollal Matthew' panust [evolutsiooniteadusesse] suuresti ignoreeriti ja ka praegustes diskussioonides väärib see mõne üksiku erandiga ainult allmärkust," resümeerib professor. "Ilmselt ei taibanud selle vaimusünnituse olulisust ka tema ise."Ivar Puura: Matthew polnud kaugeltki esimeneTartu Ülikooli paleontoloog Ivar Puura (pildil) ütleb, et professor Rampino on küll pannud esseele ambitsioonika pealkirja, kuid selle sõnum tundub olevat mõnevõrra liialdatud. „Evoltusioonibioloogia ajaloo nüansid saavad laiemalt tähelepanu – mis on positiivne.Teadusloo tundjate jaoks on see aga katse juhtida tähelepanu ühele ammutuntud detailile,“ räägib Puura. Alljärgnevalt kogu tema mõttelõng.   "Esiteks on oluline silmas pidada, et Charles Darwini looming ei piirdu "Liikide tekkimisega" ning "Liikide tekkimise" kirjutamise motiiviks ei olnud loodusliku valiku idee kui selline – teose sissejuhatuses viitab Darwin, et see on olemasoleva Malthuse rahvastusteooria rakendamine taime- ja loomariigile. Darwin oponeeris teoloog William Paley (1802) teost "Natural Theology", millega ta Cambridge'i ülikoolis teoloogiaõpingute ajal põhjalikult tutvus.  Darwin soovis näidata, et organismide vahel leidub põlvnemisseos; looduslikud mehhanismid, mis võimaldavad liikidel evolutsioneerudaüleloomuliku vahelesegamiseta – nii nagu Newton näitas, et planeedid liiguvad oma trajektooril ümber Päikese ilma Looja pideva abita. (Siin on oluline ka ajastu kontekst: tollal Loojat küll salliti algkäivitajana, kuid see ei seganud võimalust seaduspärasid matemaatiliselt kirjeldada ja trajektoore välja arvutada.) Viide Matthew' tööle on Darwini "Liikide tekkimise" hilisemate väljaannete ajaloolises ülevaatepeatükis kajastatud; seega on see teema teada üle 130 aasta. Evolutsiooni hüppelisuse üle on arutlenud paleontoloog George Gaylord Simpson raamatus "Tempo and mode of Evolution" (1944), samuti Nils Eldredge ja Stephen Jay Gould alates 1972. aastast, mil nad pakkusid välja katkendliku tasakaalu (punctuated equilibrium) hüpoteesi, mille kohaselt liikide eksisteerimise perioodid vahelduvad lühemate liigitekkeperioodidega. 1980. aastast muutus seoses Kriidi ajastu lõpu meteoriidiplahvatuse uurimisega populaarseks katastroofide teema ning hakati suuremat huvi tundma ka Georges Cuvier' tööde vastu. Darwin järgis geoloogia osas Charles Lyelli koolkonda. Lyelli tuntakse geoloogias aktualismiprintsiibi esindajana, mille kohaselt on minevikku võimalik seletada tänapäevaste nähtuste tundmaõppimise abil. Georges Cuvier seevastu toetas katastrofismi: tema kuulsas 1812. aasta töös neljajalgsete kivististest (millega tähistatakse paleontoloogia kui teaduse algust),  ilmnud sissejuhatus ehk “Discourse Préliminaire”rääkis, et nii nagu suured lahingud inimajaloos, on suured muutused ehk revolutsioonid toimunud ka Maa ajaloos. 19. sajandil peeti sel teemal vaidlusi. Väljasuremise viisi osas arvamused lahknesid, ent kõige olulisem on, et esimesena levisid laiemalt just Cuvier' ideed. Darwin aga näitas, et liikide väljasuremine ongi elu ajaloo mõistmise võti – ning et väljasuremine toimub kogu aeg; selleks ei pea ootama katastroofi. Tänapäeval räägitakse massilistest (katastroofilistest) ning foonilistest ehk taustaväljasuremistest. Esimesi rõhutas Cuvier, teisi Darwin. Mis puutub Matthew' laevapuidu-teemalisse raamatusse (1831), siis selle lisas B on liikide tekkest tõepoolest lühike lõik –  ent seda ei põhjendata ühegi teadusliku vaatlusega. Ka ei ole seal arutletud Darwini jaoks evolutsiooni keskse teema – liikide põlvnemissuhete üle. Kasutatakse ad hoc teesi looduse toimimise kohta, mis on aga mõeldud hoopis metafoorse sissejuhatusena ühiskonnateemalisele arutlusele. Seal viitab Matthew muuhulgas Prantsuse revolutsioonile ning tutvustab tänapäeva mõistes sotsialistlikke ideid, näiteks pärimisõiguse kaotamist. Oma kaasaegsete ideede kohta on ka Darwin üsna põhjalikult kirjutanud "Liikide tekkimise" ajaloolises ülevaates. Ent – Matthew ei ole kaugeltki esimene, kellele loodusliku valiku idee on mingil kujul pähe tulnud.  Idee, et elusolenditel on vaja kasvada, toituda ja paljuneda, et  kõik isendid ei ole selleks võimelised, ning et mõne eluvormi eluahel võib katkeda, on näiteks väga selgelt kirjas ka Rooma poeedi ja filosoofi  Lucretiuse (u 99 eKr – 55 eKr)  poeemis asjade olemusest, “De rerum natura”. Epikuurlaste  koolkonda kuulunud Lucretius oli ka materialist, kes oli seisukohal, et millegi tekkimine mittemillestki üleloomulikul moel ei ole võimalik. Iga sellise üksiku mõttevälgatuse autori kohta oli aga tuhandeid inimesi, kes arvasid vastupidi. Charles Darwini eesmärgiks oli koguda ja süstematiseerida liikide muutumise, põlvnemise ja loodusliku valiku jaoks selline hulk tõendeid, mis saadaks sõnumi suurtele rahvahulkadele. Aeg on näidanud, et erinevalt oma eelkäijatest Darwinil see ka õnnestus ning muutuma hakkas ka maailmapilt."  Vaata veel:Michael Rampino: Darwin's error? Patrick Matthew and the catastrophic nature of the geologic record (Historical Biology, november 2010)Patrcik Matthew: On Naval Timber and Arboriculture (Liikide teket käsitlenud lõigud Matthew' raamatust, 1831)
