Aktivismi sündi ei tasu sotsiaalvõrgus loota
Suure ja tähelepaneliku auditooriumiga tänapäevase elu tahkude teadusliku analüüsi populariseerija Malcolm Gladwell avaldas äsja arvamust sotsiaalvõrgustike suhtes. 4. oktoobri New Yorkeri numbris avaldatud artiklis, pealkirja all "Twitter, Facebook ja sotsiaalne aktivism" alustab ta gladwellliku sündmusekirjeldusega ühe Põhja-Carolinas asuva Greensboro eeslinna Woolworthi söögikoha leti äärest, kus neli esimese aasta üliõpilast istusid ja ootasid tellitud kohvi. Kohvi aga ei tulnud, sest aasta oli 1960 ja üliõpilaste arvatavast erutusest tekkinud higipiisad sädelesid valgete teenindamise laua taha istunud üliõpilaste mustal nahal.Neli üliõpilast ootasid oma kohvi kuni baari sulgemiseni. Järgmisel hommikul olid nad uuesti kohal, seekord juba kahekümne seitsmekesi. Päev hiljem oli vaikseid protestijaid kaheksakümmend. Siis kolmsada, laupäevaks täitsid Woolworthi baari ümbritsevaid tänavaid kuussada kohviootajat. Uueks nädalaks oli protest levinud naaberlinnadesse ja selle nädala lõppedes kogu osariiki. Lõpuks hinnati protesteerivate üliõpilaste hulgaks enam kui 70 000, kellest tuhandeid arreteeriti ja tuhandeid muudeti radikaalideks, kelle aktiivsus täitis järgmised kümme aastat Ühendriikide inimõiguste eest võitlemise ajaloost. Gladwell lõpetab sissejuhatuse tõdemusega, et kõik see juhtus ilma e-kirja, lühisõnumite, Facebooki ja Twitterita.Seejärel parandab Gladwell ära mõned avalikkuses esinenud väärarusaamad Twitteri rollist 2009. aastal Moldovas aset leidnud riigijuhtide vastase mässu ja vahest kuulsamagi rahutusega Iraanis. Toona kirjutasid Lääne lehed kuidas tänu Twitterile said riigiaparaadi poolt represseeritud kodanikud tutvustada maailmale asetleidvate sündmuste tegelikust olemust. Tegelik olemus oli siiski Twitteri-vaene nii Moldovas kui Iraanis, sest neis riikides on lihtsalt nii vähe tolle teenuse kasutajaid. Ja isegi kui läänelikus inforuumis levis näiteks tuhandeid Teherani tänavarahutusi käsitlevaid säutse, polnud tegemist Iraanist pärit sõnumitega, vaid neid kirjutasid peamiselt Lääneriikide kodanikud ise. Sest miks peaks mõni Iraani kodanike barrikaadidele kutsuja tegema seda inglise keeles? Tema kasutaks farsi keelt, aga sellises vormingus Twitteri sõnumeid jääb liiga väheseks, sobimaks kokku uudiste pealkirjades kasutatud sõnaga "revolutsioon". Nagu Gladwell seda iseloomustab, oli tegemist sotsiaalse meedia ülevoolava entusiasmiga. Ja selliseid mugavas arvutikauguses tegutsevaid entusiaste ei seo ükski eriline jõud.Seda erinevalt juba mainitud Greensboro eeslinnas juhtunud vaikivast protestist osavõtjatega. Need kauged sündmused ei möödunud sugugi vaikselt, sest lisaks valgenahalistest vägivallatsevatest jõmmidest gruppidele ilmus kohale ka Ku Klux Klani pealik. See tähendab, et tollest protestist osavõtjaid ähvardas vahetu, reaalne oht. Nagu kinnitavad sotsioloogid, seob kõrge risk inimesi ja motiveerib neid sooritama ennastületavaid samme.Võib olla aimate juba ära, kuhu Gladwell sihib? Koduse voodi serval on tundliku sotsiaalse närviga inimesel lihtne väljendada oma pahameelt maailmas eksisteeriva ülekohtu üle. Temaga liitub arvukalt teisigi sarnaseid aktiviste, caffè latte ühes käes. Neil võib sõnades õigus olla, aga neid ei seo eriti mitte midagi peale Facebooki või Twitteri sõnumivoo. Ja seetõttu on nad aktivistide mõistes pehmed nagu sõõrikud.Tuhandet võrgustiku "sõpra" seovad väga nõrgad sidemed. Neist nõrgukestest kuid arvukatest sidemetest on kasu "pehmete" väärtuste levikule nagu ideed ja mõtted. Aga neist sidemetest ei kasva kunagi tegusat aktivismi, hoolimata teineteise õhutamisest tegusatele sammudele. Vahest aitab teemat kokku võtta Facebookis  loodud Darfuri näljahäda koalitsioon, kuhu kuulub pea sama palju inimesi kui Eestis elanikke. Näete, kui kerge on inimesi üles kutsuda millegi hea nimel tegutsema – võiks kosta tagant reast kellegi sotsiaalse meedia entusiasti hüüe. Aga mida arvata iga entusiasti tegelikust panusest – keskmiselt 9 senti? 
