Liikuvad hologrammid astuvad ulmefilmidest argipäeva
Toimetas Jaan-Juhan OidermaaArizona ülikooli teadlaste poolt välja töötatud hologrammide kirjutamise tehnika viib mänguasja staatuse omandanud leiutise peaaegu ulmefilmide tasemele. Hologrammid võivad tunduda justkui leiutisena mõnest ulmefilmist. Kaugete tähtede taha saadetav kangelase rääkiv kolmemõõtmeline kujutis annab olemuselt selleks ka piisavalt põhjust. Tegelikult on "Tähesõdadest" tuttavad hologrammid rutiinseks argipäeva osaks saamisele pika sammu võrra lähemale astunud. Peaaegu reaalajas vahetuvad hologrammpildid juba praegu vägagi reaalsed.   Ajakirjas Nature avaldatud artiklis demonstreerib Arizona ülikooli töörühm eesotas Nasser Peyghambariani ja Pierre-Alexandre Blanche'ga uut tüüpi plastikkilet, mille abil on võimalik hologrammsalvestisi näidata peaaegu video kiirusega. Veelgi enam – elektrooniliseks signaaliks muudetuna on neid võimalik ükskõik kuhu planeedil asuvasse punkti saata.   Kolmemõõtmelise kujutise salvestamiseks suunatakse kõigepealt objektile laserkiirte kimp, misjärel salvestatakse objektilt peegeldunud valgus filmilindi-laadsele alusele. Samaaegselt suunatakse alusele sama laseri (tugi)kiirtevoog, mis põhjustab kahe kiire omavahelist vastastikmõju – interferentsi. Salvestatud pilt ei talleta ainult informatsiooni valgusetugevuse vaid ka kahe laseri interferentsimustri kohta, mille abil on võimalik luua hiljem kolmemõõtmeline objekti koopia.  Teadlased on loonud selliseid hologramme juba aastakümneid. Dennis Gabori poolt 1947. aastal tehtud ennustuste kohaste suurejooneliste praktiliste rakenduste asemel on need omandanud pigem mänguasja maine, hoolimata nende loomisel kasutatavast keerukast tehnoloogiast. Üheks suurimaks probleemiks oli holograafiliste piltide loomiseks kasutava materjali maksumus ning probleemseks osutus ka sellega suuremõõtmelistemate pindade katmine.   Kõik muutus kaks aastat tagasi. Peyghambarianil õnnestus koos oma kolleegidega luua materjal, mis oli tavalisest tunduvalt odavam ning sellega oli kerge ka suuri aluspindu luua. Kuigi liikuvatest piltidest oli saavutus veel kaugel, oli võimalik materjalile joonistada laseriga uus pilt iga nelja minuti tagant.     Ilmuvas uurimuses kirjeldatakse, kuidas 16 kaamerat kasutades salvestatakse erinevatest objektidest või inimestest kahedimensioonilised pildid, mis saadetakse arvuti abil suvalisse soovitud kohta. Seal on võimalik laserit kasutades originaalfilmi juba kolmedimensiooniliselt taastada. Interferentsi mustrite arvutamise eest hoolitsevad arvutid. Uue lahenduse abil on võimalik järgmist kaadrit joonistama hakata juba enne, kui eelmine täielikult kaob, kiirusega üks pilt kahe sekundi jooksul.   Aegluubis filmi vaatamiseks ei ole vaja peale hologrammi kirjutamissüsteemi mitte midagi muud peale mingisuguse valguskiirguse allika. Praeguste 3D-televisiooni vaatamiseks on vaja vastavaid prille ning istuda täpselt ekraani keskel. Erinevalt standardsetest 3D filmidest, mis pakuvad samast objektist veidi erinevat perspektiivi, on holograafilised pildid ehitatud mitmete kaamerate salvestusele.    Teadlaste hinnangul oleks võimalik projitseerida täielik 360-kraadine hologramm, kus ekraani ees seisev inimene näeb näiteks lennuki esiotsa, mil ekraani taga seisja näeks selle sabaosa. Kuigi "Tähesõdade" printsess Leia ei esitaks oma holograafilist appikutset tehnoloogia abil paljas õhus, on see hoolimata edasise arendustöö vajalikkusest siiski samm edasi. Töörühm loodab esimeste praktiliste rakendusteni jõuda paari aastaga.   Joonistavate kaadritega sagedust on vaja praeguse asemel tõsta 30 kaadrini sekundis, et tunduvalt reaalsemat  pildi liikumisttunnetust edasi anda. Põhiliseks probleemiks on nii kiiresti kirjutamiseks sobilike laserite ülienergeetilisus, mille poolt kiiratavad valguseosakesed rebiksid kile tükkideks. Samuti peab ekraan olema tunduvalt suurem ning detailide rohkema pildi ning kõrgema resolutsiooni jaoks on vaja lisakaameraid.    Professor Peyghambarian jäi aga uurimuse esitlusel optimistlikuks: „Ma ei usu, et  on olemas mingisugune füüsika, mis takistaks meil oma eesmärke saavutamast.“ Töörühma uurimus ilmus 4. novembril ajakirjas  Nature.    
