«Endel Lippmaas on tajutav mingi vimkamees»
Küsis Mart ZirnaskKirjanik Mehis Heinsaar räägib, miks tema peagi ilmuval raamatul on Nõukogude noortekirjandusest näpatud pealkiri "Ebatavaline ja ähvardav loodus". Ning miks toimetavad seal teiste hulgas akadeemik Endel Lippmaa ja teadusfilosoof Rein Vihalemm – kes küll Heinsaarelt saanud hoopis uue töökoha.Peaaegu eranditult kummalised tegelased – paks kuival maal elav näkk, pillimänguga rotte peletavad lätlased, ülimates obskuursustes seiklev härra Paul ja muud – on Mehis Heinsaare ümber tekitanud omamoodi kultuse, ehkki pisikese ja rahuliku. Tema peagi ilmuv raamat "Ebatavaline ja ähvardav loodus" pakub sellele täienduseks ka loodus- ja teadushuvilisele põnevat pseudodokumentalistikat: näiteks uurimisretke "geniaalselt matemaatiliste geenidega" akadeemik Endel Lippmaa paremas ajupoolkeras, mis on kohandatud džungliks."Aju on põnev asi," mõtiskleb Heinsaar. "Peidab palju sellist, millest inimene ise mitte midagi ei tea."Kirjanik koogutab end kohvikusohval ettepoole ja räägib 80aastasest Süüria talupidajast, kes olude sunnil oma võlgu kokku rehkendades avastas endas veel vanuigi geniaalse peastarvutaja.Kui nüüd Süüriast Eestisse tulla, siis miks sa just akadeemik Lippmaa ajus sobrama hakkasid?Ajupoolkerade probleem pakkus ammu huvi, sest ma ise olin koolis matemaatikas ja füüsikas väga nõrk, nagu ka võõrkeeltes.Teisest küljest on mul kogu aeg olnud nõrgem ka vasak kehapool, mis on seotud just parema ajupoolkeraga. Sellepärast tekkis millalgi paranoia, et olen kirjutamise ja muu säärasega paremat poolkera liigselt kurnanud – et vasak pool ajust on justkui võssa kasvanud.Sealt siis tuligi fantaasia, et kui oleks samasugune probleem mõnel teadlasel – aga vastupidisel kujul. Ja edasi tundus unarusse jäänud ajupoolkera nagu tihe džungel, mis täis ohte, aga ka võimalusi...Ehk: isikliku mure välja elamiseks panid Endel Lippmaa džunglisse liaanide vahele turnima.Nojah – omaenda probleemi proijetseerimine väärikasse akadeemikusse. Jah.Jaak Aaviksoole oled ühes jutus tekitanud täiendava venna Tiit Aaviksoo. Ning teadusfilosoof Rein Vihalemmast on saanud väikeelamute projekteerija, kes muutub rebaseks. Tekitab selline tuntud inimeste "moondamine" mingeid kõhklusi ka?Noh, päris pahelisi asju püüan ikkagi vältida – kuigi jah, Rein Vihalemmale ma küll armu ei andnud. (Endas rebase avastanud Rein Vihalemm hakkas jahtima naabrinaise kanu ja lõpuks ka naabrinaist ennast – MZ.)Aga pigem selline moondus lihtsalt lisab ühe värvi mängurõõmu. Ei ole nii, et tood joone all tärniga välja, et tegelikult on ta see või teine, õppejõud ja...Endel Lippmaas on ka tajutav mingi vimkamees – aga õige pisut. Panin selle täie rauaga mängima: et mis saab, kui ühe justkui üldse kõige eeskujulikuma inimesega hakkavad juhtuma mingid infantiilsed seiklused.Samas ei ole siin ka midagi väga uut. Kivirähk on ju ka tuntud inimestega väga julgelt mänginud.Kuidas sellise jutu ettevalmistaine käib? Lugesid Endel Lippmaa kohta entsüklopeediat?Entsüklopeediat lugesin küll. See jada, mis seal tema järel oli, avaldas tõesti võimsat muljet.Jah, kirjutad ka, kuidas Endel Lippmaa suutis "ainsa inimesena maailmas ioontsüklotronresonantsimeetodit kasutades täpselt ära mõõta triitiumi ja heeliumi kerge isotoobi ioonide massi erinevuse". Kuidas sa sellest rodust ise aru saad?Ma püüdsin seda ette kujutada, millegipärast kangastusid mingid värvilised laigud... Seletada vist küll ei oskaks. (Kõva häälega Heinsaar ei naera, aga tundub, et tal on lõbus.)Ma mõtlen, et kas kirjaniku jaoks on selline teadusterminite rodu kuidagi nagu – naljakas? Keeleliselt? Võtame ainuüksi sõna "ioontsüklotronresonantsimeetod"...Nojah, terve see rida meeldis mulle just sellise – noh – keelelise muusikana.Sinu uues jutukogus on hulga viiteid populaarteadusele – aga oma maailmapilti sa vist eriti teaduslikuks ei pea?Ei pea, jah. Populaarteadust mõnikord loen, ja meeldib selline päris keeruline filosoofiline kirjandus. Aga näiteks faktimälu on mul nõrk, ta läheb ikka mingiks teiseks tajuks ümber.Esseistid kurdavad, et teadlasi kujutatakse kirjanduses ja kunstis kuidagi eranditult kahemõõtmeliselt: sellised valge kitliga poolhullud erakud. Sinu jutud pakuvad siin ilmselget erandit, aga laiemalt – millega seda klišeelikkust põhjendada?Eks tugeva enesedistsipliiniga kunstnikke on ka väga palju, aga neist ei taheta samamoodi peale nime või initsiaalide midagi muud teada. Sama asi. Võib-olla see on ilukirjandusest enesest välja kasvanud – et sellised ekstsentrikud ikkagi pakuvad rohkem pinget.Raamat pealkirjaga "Ebatavaline ja ähvardav loodus" juba on – 1970ndatest, Aleksandr Muranovilt, nooremale ja keskmisele koolieale. Tegid nüüd veel ühe juurde, miks?Kooli ajal Karksi-Nuias lugesin suhteliselt vähe – meil oli rohkem selline spordikool – aga see Muranovi raamat loodusnähtustest küll kohe tõmbas. Ju on miski kiskunud selliste stiihiate suunas. Ja see pealkiri on mulle ka alati meeldinud.Aga minu jutud on ikkagi kirjutatud sellisest mängurõõmust, ja väga inimkeskselt. Mikrotasandil toimuvad ka inimeses loodusnähtused, täpselt samasugused stiihiad, nagu väljaspool. Oma arust oleme küll jõudnud ratsionaalsele tasandile – aga mõnikord tulvavad emotsioonid meist niimoodi üle, et sellest ratsionaalsusest ei jää üldse midagi järele.Selles mõttes on mu raamat ka – noh – justkui mõtteline jätk Muranovi teosele. (Muigab.)Mis suhe sul enesel loodusega on?Käin hea meelega matkamas – hiljuti Kuramaal, piki Lääne-Eesti rannikut. Aga laiemalt... (Heinsaar tõmbub tugitoolis veelgi rohkem konksu. Ta hõõrub ette sirutatud parema käe sõrmi tükk aega vastakuti, nagu oleks nende vahel eriti väärtuslik saiapudi.)Inimene võib loodust ekspluateerida, aga loodus trumpab ta lõpuks ikkagi üle. Seda ka kaudsemal kujul? Juttudest saaks selliseid tõlgendusi kiskuda küll: et sinu Rein Vihalemm ei saa midagi parata, kui tahab olla rebane. Sama lugu mööblidisaineriga, kes naudib salamisi hoopis idioodiks olemist: hiilib töö ajast trepikodadesse, tuletab seal postkastisiltidelt uusi sõnu ja nii edasi. Püüad sa kõige sellega kuidagi üldistada ka?Ega vist ei püüa. Tavaliselt on mul ikkagi lihtsalt loo kirjutamise rõõm. Lihtsalt meeldibki, kui tekib kõnekas kujund.Samas, jah: üks inimese imelisi võimeid on minu arvates just selline ümbersündimine. Suutlikkus saada keset elu teistsuguseks inimeseks, sealhulgas teha midagi, milleks justkui üldse eeldusi ei ole – äkitselt, millegi mõjul. Ja avalduda võib ka mõni paheline anne.(Heinsaar muutub justkui tükk maad tõsisemaks.) Et oled nagu vähk: võid lämbuda, kui ei taba ära õiget momenti, millal vana koorik maha ajada. Niimoodi ütles üks Norra kirjanik. Need on minu jaoks metafooriliselt väga huvitavad asjad.***Mehis Heinsaar nagu ärkab uuesti ja räägib lendurist, kelles pärast tiivikuga vastu pead saamist avaldusid erakordsed skulptorivõimed. Ning veelkord inimese ajust kui paksust, aga põnevast tihnikust."Loodusega on samamoodi – varem hindasin sellist ilusat loodust rohkem. Praegu huvitab just padrik," mõtiskleb ta. "Avamaastikul naljalt ära ei eksi – aga mõnes väikeses tihnikus on väga põnev teed leida."       "Inimene kannab endas miljoneid aastaid geneetilist koodi," mõtiskleb Mehis Heinsaar. "Temas on palju saladusi." Foto: Mart Zirnask   Mehis Heinsaar■ 37aastane supilinlane. Avaldanud neli proosateost ja ühe luuleraamatu.■ Õppinud Tartu Ülikoolis eesti kirjandust; koolipoisina tahtis saada pikamaajooksjaks.■ Pälvinud kolmel korral, sealhulgas tänavu Friedebert Tuglase novelliauhinna. Jutud on figureerinud ka kodumaise ulmekirjanduse võistlusel Stalker, ehkki Heinsaar ise end ulme-meheks ei pea.■ Peagi ilmuva raamatu "Ebatavaline ja ähvardav loodus" enam kui paarikümnes jutus tegutsevad peale Endel Lippmaa ja Rein Vihalemma ka helilooja Kuldar Sink, Onu Bella, semiootik Valdur Mikita ja teised. Järgmiseks plaanib Heinsaar kirjutada sarja külajutte.Vaata veel:Endel Lippmaa lahkumine (Vikerkaar, 9/2010)Teisi Heinsaare lugusid sarjast "Ebatavaline ja ähvardav loodus" (Vikerkaar, 1-2/2008)Modifying the Meme (Essee teadlasest kui kirjanduslikust karakterist. Julie Darbyshire, võrguajakiri Lablit, november 2007)
