Uued Arktika kaubamarsruudid võivad kliimasoojenemist kiirendada
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa     USA ning Kanada teadlaste uurimuses selgub, et Arktika Ookeani võimalike kaubamarsruutide kasutuselevõtt vähendab küll aja -ning kütusekulu, kuid ei pruugi üles kaaluda võimalikke kliimamõjusid.   Arktika Ookean on olnud seni üks inimvaenulikemaid veekogusid maailmas.  Kuni 20. sajandi teise pooleni oli vaid üksikutel õnnestunud sellele täies pikkuses ring peale teha. Ent merejää taganemisel on sealse laevaliikluse kasv ette prognoositav – Arktika Ookean pakub kaupade veoks lühimat veeteed Euraasia ja Põhja-Ameerika vahel.   USA ja Kanada töögrupi uurimuse kohaselt tuleb selle võimaluse kasutamist tõsiselt kaaluda, kuna see tekitab õhusaaste Maa piirkondadesse, mis on selle suhtes eriti tundlik. Erinevad laevade diiselmootorite poolt õhku paistavad aerosoolid võivad soojenemist nii kiirendada kui ka näiteks pilvede külvamisega aeglustada. Eriti rõhutab uurimus aga positiivse mõjuga kliimasurvestajana musta süsiniku ehk tahma osakaalu.    „Üks kõige lühiajalistematest, kuid mõjukaimatest kliimamuutjatest on diisli emissioonides nõgi,“ kinnitas uurimuse peaautor James Corbett ERR-le. Tahmaosakesed käituvad atmosfääris miniatuursete küttekehadena, kuna selles neeldub nii otsene kui ka juba lumelt või jäält peegeldunud päikesekiirgus. Lisaks vähendavad musta süsiniku osakesed lume või jää pinnal selle albeedot, mis tähendab, et vähem kiirgust peegeldub kosmosesse tagasi.    Teised õhku paisatavad ühendid soodustavad näiteks mürgise pinnaosooni teket kui ka happevihmade esinemist. Ühendite potentsiaalse mõju hindamiseks kliimale koostas töörühm kõrge resolutsiooniga (5x5km) stsenaariumid, mis võtavad arvesse laevaliikluse kasvu kuni 2050. aastani.    Samuti arvestatakse selles uusi võimalikke laevamarsruute. AMSA (Arktika Laevanduse Raporti) 2009. aasta aruande kohaselt toimub 2030. aastaks 2% laevaliiklusest just Arktika laevateede kaudu ning 2050. aastaks ligikaudu 5%. Võrdluseks – Suessi ja Panama kanali kaudu toimub vastavalt 4% ja 8% liiklusest. Samas lühendaksid Kirdeväila kasutuselevõtt praegusi marsruute veerandi ning Loodeväila kasutamine poole võrra.                             Seega on selge, et väheneksid nii aja -ja kütusekulud. Siiski hoiatab töörühm, et need ei pruugi olla piisavad uute marsruutide kasutuselevõtu põhjendamiseks. „Me ei tea! Me lihtsalt ei tea, kas marsruutide lühenemisest tingitud globaalsed võidud õigustavad Arktikas lühiajaliste kliimasurvestajate õhku paiskamist,“ nentis Corbett.                                               Musteima stsenaariumi kohaselt võib ~4.5 gigatonni tahma õhkupaiskamine kasvatada globaalse soojenemise potentsiaali laeva süsinikdioksiidi emissioonide tõttu 17% kuni 78%. Lisaks käsitleb uurimus ka maksimaalset saavutatavat aerosoolide vähendamise stsenaariumit, mis arvestab emissioonide kontrollimise tehnoloogiaid. Selle kohaselt oleks võimalik Arktikas musta süsiniku õhku paiskamist lühiajalises plaanis vähendada ning kuni 2050. aastani enam-vähem konstantsena hoida.                                                                 „Meie eesmärgiks oli selle uurimusega näidata emissioonide võimalikke mõjusid ning nende vähendamiseks võimalikke tehnoloogiaid. Me loodame, et see aitab kaheksal Arktika Nõukogu liikmel kliimapoliitikas teadlikumaid valikuid teha,“ ütles Corbett.   Töörühma uurimus ilmub ajakirja Atmospheric Chemistry and Physics järgmises numbris.                                                                                    Loe lisaks:                                                                                  AMSA 2009. aasta raport.                                                                                     
