Leo Luks: Kuid kuidas kirjutada eimiskist?
Küsis Astra Kallasmaa"Kuid kuidas kirjutada eimiskist? Kuidas lausuda eimiskit? Kuidas taluda  kirjutamise sundi, kuid mitte muutuda kirjeldavaks? Kuidas jääda mitte  midagi ütlevaks, kuidas mitte lausuda, lausuda ei-d? Antud küsimused  pole üksnes kirjanduse sünniseisundiks, vaid ka minu uurimustööd  käivitavaks jõuks, vaatamata sellele, et neid küsimusi on juba korduvalt  filosoofilistes ja kirjandusteoreetilistes uurimustes püstitatud.  Väitekiri kujutab endast katset vastata neile eelpool viidatud  paradoksaalsetele küsimustele," tutvustab Leo Luks oma doktoritöö  temaatikat.Teie väitekirja  analüütilist ülevaadet lugedes jäi mulje, et tegu on rohkem poeesia kui  teadustööga. Kui suur osa ühest filosoofia doktoritööst on üldse nö  teaduslik uurimus? Kirjeldatud  mulje teeb mulle rõõmu, sest ise tundsin, et poeesiat on mu töös liiga  vähe, teaduslik stiil domineerib. Sama väideti ka korduvalt kaitsmisel.  Küllap on küsimus selles, milliselt taustalt lähtudes tööd lugema  hakata.Teie küsimusele on raske vastata – nõnda pole mu doktoritööd  võimalik osadeks jagada, et mõni osa oleks teaduslik uurimus ja teine  osa mitte. Kui me viibime filosoofias – mida doktoritöö kirjutamine ju  kindlasti on, siis peaks mõtteruum olema võimalikult avatud ning  teadusele omased epistemoloogilised normid ei tohi mõtlemist piirata.  Kui pidada teaduseks tõestest väidetest koosnevate teooriate loomist,  mis kirjeldavad tegelikkust nii nagu see on (või vähemalt tegelikkuse  osi), siis pole minu uurimus üldse teaduslik. Kui aga defineerida teadus  kõige sellena, mida teadlase ametikohtadel töötavad inimesed  teaduslikus formaadis kirjutavad, on mu doktoritöö läbinisti teaduslik  uurimus, sest kõik selle 5 artiklit on avaldatud teaduslikku staatust  omavates ajakirjades. Küsimus mu töö asetumisest teaduse väljal  võttis akadeemilisest diskussioonist väga suure osa, mis on isegi natuke  kurb, sest sisulisteks vaidlusteks jäi vähem aega ja energiat. Ometi  näitab see asjaolu seda, et mu töö ei asetu probleemideta teaduslikku  masinavärki, tekitab teatud kummastust. Sellist õõnestamist võiks  nihilismi mõtlemise programmist lähtudes pidada õnnestumiseks. Olles  filosoofid, seadkem kõike kahtluse alla, ärgem uppugem ka  teadusbürokraatia poolt valitsetud ajajärgul siltidega vehkimisse ja  lahterdamisse.Miks keskendusite just kirjanduslike tekstide ja luule vaatlemisele?Kuna  mu mõtlemine üritab väljendada ei-d, väljendamatut, siis nö  teaduslik-objektiveeriv lähenemine on välistatud – mõtlemine ise vajab  abi väljastpoolt. Mina olen seda negatiivsuse vihjavat avamist alati  kuulnud kirjandusest, oma töös määratlesin Blanchot’ abil säärase  kirjanduse luulena. Ehk siis, kasutasin luule abi, kuna oskasin  sedakaudu kõige paremini ennast väljendada, nt muusika või kujutava  kunsti puhul oleksin hätta jäänud. Väitsin oma töös selgelt, et ka  teised koostööliinid on võimalikud.Kuidas siis kirjutada eimiskist?Just  kuidas ongi oluline – eimiski saab asuda kirjutamise stiilis, paatoses,  mitte sõnumis, logoses. Tuleb kirjutada vihjamisi ja ääri-veeri,  kirjutada justkui mingitest asjadest või psüühilistest seisunditest, aga  nii, et kõik see materjal hakkab kirjutades-lugedes hajuma, ära vajuma.  Oma töös vaatlesin mõningaid figuure ning kirjutamise strateegiaid,  kuidas see toimib, aga mingil juhul ei ole võimalik saavutada säärase  kirjutamise lõplikku teoreetilist kataloogi – viimane oleks tagasilangus  teaduslikku objektivismi. Kindlasti käib eimiski kirjutamisega kaasas  pidev luhtumine, see on võimatu ja lõpuni täitumatu eesmärgi järgimine.Milline on teie doktoritööst sündinud originaalne või uudne teadmine?On  väga kahtlane, kas mu töö sisaldab üldse teadmisi. Kui lähtuda teadmise  klassikalisest määratlusest: põhjendatud tõene uskumus, siis liigub mu  uurimust teadmistest eemale, sest arendab hermeneutilist nõrgenevat  mõtlemist (st põhjendusjõu vähenemist) ning tõe asemel luuakse ajutisi  koospüsivaid faableid. Kuid kahtlemata võib tööl olla lugejale mingi  mõju. Ehk suutsin siin demonstreerida, et ka eesti keeles kõneldakse  ei-st, seisukoht, mida Uku Masingule tuginedes on sageli kahtluse alla  seatud. Teiseks võiks minu töö avatud meelega lugejat nö häälestada  luulet lugema, näidata, et luules pole esmane mitte sõnum, vaid paatos,  et negatiivsuse kirjutamist pole vaja tingimata taandada psühholoogiale  ja biograafiale.Milles seisneb nihilismi mõtlemise omapära?Selles,  et sellel mõtlemisel puudub positiivne agenda või eesmärk, ta kulgeb  ei-lisuse kõnetamise lõputus mitte kuhugi juhtivas tsüklis. Mis asi on teaduslik enesekindlus ja kuidas ja miks peaks seda vältima?(Tsiteeritud  doktoritöös demonstreeritakse, et ka uurimust on võimalik kirjutada  poeetiliselt, vaikuse ja luhtumisega empaatilisse seosesse jäädes,  teadusliku enesekindluse vägivalda vältides.)Teaduslik  enesekindlus oma kõige filosoofiliselt läbimõeldumas vormis oleks  samastatav teadusliku kriitilise realismiga – seisukoht, et just teadus  annab parima võimaliku kirjelduse tegelikkusest, nii nagu see „päriselt  on”. Ehk siis loosungina: rohkem kahtlusi ja ebalust, vähem väiteid!  Veelgi hullem vorm on institutsioonil tuginev enesekindlus – et teaduse  institutsionaalne vorm, piltlikult öeldes teadlase valge kittel  hambapasta reklaamis annab õiguse valjult kõnelda ning kõik teised  mõtteviisid ja hääled lämmatada. Selle enesekindluse vältimiseks on  mitmeid viise, see oleks omamoodi teine teema neid Foucault’ kombel  kaardistada. Üks võimalus, mida intellektuaalid on sageli kasutanud, on  teadusasutustest kõrvale hoida – nõnda tegi nt. Sartre, minnes  institutsionaalselt üle esseistika ja kirjanduse poolele. Eesti  kontekstis tähendaks see valik ka vaesuse valimist ning kuna nihilismi  mõtlemine pole mingi missioon või püha üritus, mille nimel tuleks  ohvreid tuua ja kannatada, olen ise formaalselt teadusega seotuks  jäänud. Seni on minu kogemus näidanud, et kui täita mõned vormilised  reeglid, on võimalik sisult täiesti ebateaduslikke mõttekäike  teadustöödena avaldada. Doktoritööga on võimalik tutvuda TLÜ Akadeemilise raamatukogu repositooriumis E-Ait.
