Väitekiri eimiskist
Küsis Astra Kallasmaa"Kuid kuidas kirjutada eimiskist? Kuidas lausuda eimiskit? Kuidas taluda kirjutamise sundi, kuid mitte muutuda kirjeldavaks? Kuidas jääda mitte midagi ütlevaks, kuidas mitte lausuda, lausuda ei-d? Antud küsimused pole üksnes kirjanduse sünniseisundiks, vaid ka minu uurimustööd käivitavaks jõuks, vaatamata sellele, et neid küsimusi on juba korduvalt filosoofilistes ja kirjandusteoreetilistes uurimustes püstitatud. Väitekiri kujutab endast katset vastata neile eelpool viidatud paradoksaalsetele küsimustele," tutvustab Leo Luks oma doktoritöö temaatikat.Teie väitekirja analüütilist ülevaadet lugedes jäi mulje, et tegu on rohkem poeesia kui teadustööga. Kui suur osa ühest filosoofia doktoritööst on üldse nö teaduslik uurimus? Kirjeldatud mulje teeb mulle rõõmu, sest ise tundsin, et poeesiat on mu töös liiga vähe, teaduslik stiil domineerib. Sama väideti ka korduvalt kaitsmisel. Küllap on küsimus selles, milliselt taustalt lähtudes tööd lugema hakata.Teie küsimusele on raske vastata – nõnda pole mu doktoritööd võimalik osadeks jagada, et mõni osa oleks teaduslik uurimus ja teine osa mitte. Kui me viibime filosoofias – mida doktoritöö kirjutamine ju kindlasti on, siis peaks mõtteruum olema võimalikult avatud ning teadusele omased epistemoloogilised normid ei tohi mõtlemist piirata. Kui pidada teaduseks tõestest väidetest koosnevate teooriate loomist, mis kirjeldavad tegelikkust nii nagu see on (või vähemalt tegelikkuse osi), siis pole minu uurimus üldse teaduslik. Kui aga defineerida teadus kõige sellena, mida teadlase ametikohtadel töötavad inimesed teaduslikus formaadis kirjutavad, on mu doktoritöö läbinisti teaduslik uurimus, sest kõik selle 5 artiklit on avaldatud teaduslikku staatust omavates ajakirjades. Küsimus mu töö asetumisest teaduse väljal võttis akadeemilisest diskussioonist väga suure osa, mis on isegi natuke kurb, sest sisulisteks vaidlusteks jäi vähem aega ja energiat. Ometi näitab see asjaolu seda, et mu töö ei asetu probleemideta teaduslikku masinavärki, tekitab teatud kummastust. Sellist õõnestamist võiks nihilismi mõtlemise programmist lähtudes pidada õnnestumiseks. Olles filosoofid, seadkem kõike kahtluse alla, ärgem uppugem ka teadusbürokraatia poolt valitsetud ajajärgul siltidega vehkimisse ja lahterdamisse.Miks keskendusite just kirjanduslike tekstide ja luule vaatlemisele?Kuna mu mõtlemine üritab väljendada ei-d, väljendamatut, siis nö teaduslik-objektiveeriv lähenemine on välistatud – mõtlemine ise vajab abi väljastpoolt. Mina olen seda negatiivsuse vihjavat avamist alati kuulnud kirjandusest, oma töös määratlesin Blanchot’ abil säärase kirjanduse luulena. Ehk siis, kasutasin luule abi, kuna oskasin sedakaudu kõige paremini ennast väljendada, nt muusika või kujutava kunsti puhul oleksin hätta jäänud. Väitsin oma töös selgelt, et ka teised koostööliinid on võimalikud.Kuidas siis kirjutada eimiskist?Just kuidas ongi oluline – eimiski saab asuda kirjutamise stiilis, paatoses, mitte sõnumis, logoses. Tuleb kirjutada vihjamisi ja ääri-veeri, kirjutada justkui mingitest asjadest või psüühilistest seisunditest, aga nii, et kõik see materjal hakkab kirjutades-lugedes hajuma, ära vajuma. Oma töös vaatlesin mõningaid figuure ning kirjutamise strateegiaid, kuidas see toimib, aga mingil juhul ei ole võimalik saavutada säärase kirjutamise lõplikku teoreetilist kataloogi – viimane oleks tagasilangus teaduslikku objektivismi. Kindlasti käib eimiski kirjutamisega kaasas pidev luhtumine, see on võimatu ja lõpuni täitumatu eesmärgi järgimine.Milline on teie doktoritööst sündinud originaalne või uudne teadmine?On väga kahtlane, kas mu töö sisaldab üldse teadmisi. Kui lähtuda teadmise klassikalisest määratlusest: põhjendatud tõene uskumus, siis liigub mu uurimust teadmistest eemale, sest arendab hermeneutilist nõrgenevat mõtlemist (st põhjendusjõu vähenemist) ning tõe asemel luuakse ajutisi koospüsivaid faableid. Kuid kahtlemata võib tööl olla lugejale mingi mõju. Ehk suutsin siin demonstreerida, et ka eesti keeles kõneldakse ei-st, seisukoht, mida Uku Masingule tuginedes on sageli kahtluse alla seatud. Teiseks võiks minu töö avatud meelega lugejat nö häälestada luulet lugema, näidata, et luules pole esmane mitte sõnum, vaid paatos, et negatiivsuse kirjutamist pole vaja tingimata taandada psühholoogiale ja biograafiale.Milles seisneb nihilismi mõtlemise omapära?Selles, et sellel mõtlemisel puudub positiivne agenda või eesmärk, ta kulgeb ei-lisuse kõnetamise lõputus mitte kuhugi juhtivas tsüklis. Mis asi on teaduslik enesekindlus ja kuidas ja miks peaks seda vältima?(Tsiteeritud doktoritöös demonstreeritakse, et ka uurimust on võimalik kirjutada poeetiliselt, vaikuse ja luhtumisega empaatilisse seosesse jäädes, teadusliku enesekindluse vägivalda vältides.)Teaduslik enesekindlus oma kõige filosoofiliselt läbimõeldumas vormis oleks samastatav teadusliku kriitilise realismiga – seisukoht, et just teadus annab parima võimaliku kirjelduse tegelikkusest, nii nagu see „päriselt on”. Ehk siis loosungina: rohkem kahtlusi ja ebalust, vähem väiteid! Veelgi hullem vorm on institutsioonil tuginev enesekindlus – et teaduse institutsionaalne vorm, piltlikult öeldes teadlase valge kittel hambapasta reklaamis annab õiguse valjult kõnelda ning kõik teised mõtteviisid ja hääled lämmatada. Selle enesekindluse vältimiseks on mitmeid viise, see oleks omamoodi teine teema neid Foucault’ kombel kaardistada. Üks võimalus, mida intellektuaalid on sageli kasutanud, on teadusasutustest kõrvale hoida – nõnda tegi nt. Sartre, minnes institutsionaalselt üle esseistika ja kirjanduse poolele. Eesti kontekstis tähendaks see valik ka vaesuse valimist ning kuna nihilismi mõtlemine pole mingi missioon või püha üritus, mille nimel tuleks ohvreid tuua ja kannatada, olen ise formaalselt teadusega seotuks jäänud. Seni on minu kogemus näidanud, et kui täita mõned vormilised reeglid, on võimalik sisult täiesti ebateaduslikke mõttekäike teadustöödena avaldada. Doktoritööga on võimalik tutvuda TLÜ Akadeemilise raamatukogu repositooriumis E-Ait.
