Raskesti loetav tekst jääb paremini meelde
Toimetas Mart ZirnaskKohmakate kirjatüüpide abil esitatud tekst jääb paremini meelde kui väga selgelt kirjutatu, näitas USA Princetoni ülikooli psühholoogide eksperiment. Siiski toimib see loogika üksnes teatud piirini.Selgelt esitatud, soravalt loetav informatsioon on ühelt poolt hõlpsamini omaksvõetav – ent teisalt näitavad uurimused ka vastupidist. Et lünklikuna esitatud sõnapaar jääb paremini meelde kui see, kus kõik tähed ühtviisi olemas. Ning et raskepärasemas kirjas trükitud süllogismide tõeväärtust hindavad koolilapsed õigemini kui neid, mis esitatud väga ladusas kirjas. Ehk: eksisteerib n-ö soovitud keerukus (desirable difficulty), mis lugemist raskemaks muutes lõppeks hoopis süvenemist soodustab.Nimelt kirjatüüpide kaudu vaatles "soovitud keerukust" Princetoni ülikooli psühholoogiadotsent Daniel Oppenheimer. Ning seda järgnevas katses: 18-33aastased vabatahtlikud said 90 sekundiks enese valdusesse paberilehe, kus mõne tunnuse kaudu kirjeldati kolme "liiki" tulnukaid. Ehk: protsess meenutas uute loomadega tutvumist bioloogiatunnis – ent varasemate assotsiatsioonide vältimiseks olid olendid seekord hoopis maavälist päritolu (kandes näiteks nimesid "Pangerish" ja "Morgetti"). Tekst paberilehel oli seejuures sõltuvalt grupist esitatud kas raskemini loetavas kirjas (hallikas toonis Comic Sans ja Bodoni MT) või musta Arialiga, mis on end tõestanud kui üks kõige kergemini loetavaid kirjatüüpe.90 sekundi möödudes suunati osaliste tähelepanu veerandtunniks muudele asjadele. Siis järgnesid küsimused nagu "millest toitus Pangerish?" või "mis värvi silmad on Norglettil?". Ilmnes, et Arialis esitatud teksti puhul läksid vastused täppi veidi enam kui seitsmel, keerukamate kirjatüüpide puhul aga ligemale üheksal juhul kümnest.Teises faasis viidi katse n-ö laborist välja ehk – ligi paarisajale tavakooli-teismelisele valmistasid õpetajad ette vormiliselt "kohmakamaid" ja "ladusamaid" õppetükke füüsikas, keemias, emakeeles ja ajaloos. Järgnenud testis esinesid samuti tublimalt need, kelle õppematerjal oli esitatud raskemini loetaval kujul."Seega võib ka ebaladusust määratleda taotlusliku keerukusena," kirjutab Oppenheimer peagi ajakirjas Cognition ilmuvas uurimuses, viidates, et kirjatüübi muutmine on ühtlasi üks standartsemaid ja lihtsamaid ladususega "manipuleerimise" viise.Siiski ei võimalda säärane katse tema hinnangul kuigi laiu üldistusi: muuhulgas kipub ebaladusa teksti motiveeriv jõud mingist astmest alates ikkagi kahanema – ning n-ö optimaalset mittesoravust siin kindlaks teha ei saanud. Samuti võivad õpilased teksti rõhutatult kohmaka esitluslaadiga lõpuks lihtsalt ära harjuda.Vaata veel:Fortune Favors the Bold (and the Italicized): Effects of Disfluency on Educational Outcomes (Cognition, november 2010)
