Kolmandikku «väljasurnud» imetajatest nähakse uuesti
 Toimetas Mart ZirnaskEdutute otsingute järel väljasurnuks peetud imetajaliikidest kolmandikku on mõne aja möödudes siiski õnnestunud näha – ning sageli vaid mõne põhjalikuma vaatluse järel, näitas mitmesaja aasta andmeid hõlmanud statistiline uurimus. Ka praegune elupaikade kadumise tõttu hävinud liikide arv on ilmselt üle hinnatud, viitavad teadlased.Praeguse kokkuleppe kohaselt peetakse mistahes liiki väljasurnuks, kui seda pole looduses nähtud 50 aastat – või kui laiahaardelised otsingud tõesti tulemusi ei anna. Tiivustatuna aastakümneid hävinuks peetud küünissabavallabi taasleidmisest (vallabi on kängurust pisem kukkurloom), kammisid Austraalia Queenslandi ülikooli teadlased läbi suure kogumi kirjalikke märkmeid haruldaste imetajaliikide sihipärastest otsingutest. Tulemus – 500 aasta lõikes globaalseid ponnistusi kirjeldanud andmebaas – näitas, et ühtkokku 187st sel vahemikul otsitud ja väljasurnuks raporteeritud liigist 67 on hiljem ikkagi kellelegi silma jäänud."Numbrina näib see tõesti päris suur – üks kolmandik," räägib TÜ looduskaitseteadlane Asko Lõhmus, kes ERRi palvel viivuks statistikasse sukeldus. "Aga kui sisuliselt mõelda, siis mitte üllatav." Sest: ehkki imetajate seas esineb palju suuremõõtmelisi loomi, pole see sugugi hõlpsalt taasleitav liigirühm. Kes tegutseb öösiti, kes elab troopikas. Ja kes on – ikkagi – päris pisike.Teiseks: imetajad on pikaealised. "Siin ongi konks seoses sõnaga väljasuremine," räägib Lõhmus. "Üksik nähtud isend võib elada kümme aastat või kauemgi – aga ökoloogiliselt on selline liik ikkagi välja surnud. Tegelikku asurkondade seisundit me sellisel juhul ei tea." Ning lõppeks sureb enamik haruldasi liike ilmselt välja ilma, et inimene neid üldse kunagi näinud oleks. See, n-ö must number, on bioloogias väga suur.Austraallaste analüüsi järgi on liigi taasleidmise tõenäosus kesisem juhul, kui isendeid hävitas mõni võõrliik või inimene. Kui kadumise põhjus peitub levila kahanemises, on lootust rohkem. Sestap on ka praegu elupaikade kadumise tõttu väljasurnuks peetud liikide arv ilmselt üle hinnatud, pakuvad uurijad.Poleemilisema järeldusena osundati ajakirjas Proceedings of the Royal Society B avaldatud uurimuses aga eelkõige üht. Tavaliselt on liigi taasnägemiseni viinud 3-6 sihipärast vaatlust; rohkem kui 11 dokumenteeritud otsingut pälvinud imetajaid aga praktiliselt nähtud ei ole. Ometigi on näiteks (oletatavasti siiski välja surnud) Austraalia kukkurhunti või Euraasia ulukhobust jonnakalt taga aetud enam kui paarikümel laiahaardelisemal otsingul.Ehk: statistika taustal on tähelepanu – ja ka ressursid – liikide otsimisel sageli justkui vales kohas. Ka praegu püütakse pigem taasnäha ülimaid haruldusi (nn karismaatiliste imetajate fenomen), mitte aga liike, kelle leidmise tõenäosus oleks palju suurem, resümeerivad uurijad."Looduskaitse mõttes näib see ehk tõesti ebaõiglane," mõtiskleb Asko Lõhmus. "Aga eks see on ühiskondlik huvi ja teaduspoliitiline paratamatus. Paljudele inimestele lihtsalt ei lähe korda – kui rääkida liikidest üldiselt – mõni pisike haruldane seen kuskil oksal, vaid ikkagi seesama kukkurhunt või mõni suurimetaja."Lõhmus peab väikese pausi ja arutleb edasi: eks ole ka nii, et harvaesinevate liikide taasnägemine võlgnetakse sageli harrastusvaatlejatele."Ja neile ju ei saagi väga ette kirjutada, mida nad peaksid vaatlema," ütleb Lõhmus.     Kadunud liigid ja Eesti    ■ Eestis pärinevad esimesed tõsisemad liiginimestikud 18.-19. sajandist, baltisaksa looduseuurijatelt. Siiski, endeemsete, täielikult kohapeal kujunenud liikide puudumise tõttu rangel kujul väljasuremisest meie aladel rääkida ei saa. Aga:■ 1996. aastal püüti välja viimased meie looduses omapäi toimetanud Euroopa naaritsad.■ 1971. aastal nähti viimati rabapistrikku, kelle hävitas möödunud sajandi keskel pestitsiidisaaste. (Praegu pesakonnad siiski aegamisi toibuvad.)■ Kõrvalhüppena samblike-maailma: ka Põhjamaades väga suure tähelepanu all olevat hiid-habesamblikku nähti meil viimati 19. sajandil.■ Kevadel 2009 leiti Eestist habekaku pesa, esimest korda pärast 1893. aastat. Seejuures – pärast kümmekond aastat kestnud hoolsaid otsinguid, räägib Asko Lõhmus.    Vaata veel: Correlates of rediscovery and the detectability of extinction in mammals (Proceedings of the Royal Society B)   
