IBEX leiab Päikesesüsteemi piirialadelt üllatavaid muutusi
 Toimetas: Jaan-Juhan Oidermaa  NASA Päikesesüsteemi ja tähtedevahelise ruumi piiriala uuriva satelliidi (IBEX) uute andmete kohaselt on planeedisüsteemi ääreala tunduvalt dünaamilisem, kui varem arvatud.    Päikesesüsteemi pommitatakse igikestvalt kosmilise kiirgusega – laetud ning väga suure energiaga aatomisuuruste osakestega. Ilma nende eest kaitsva päikesetuule poolt tekitatava barjäärita ei saanuks elu üleüldse Maal tekkida.    Enne IBEX-i satelliiti ei olnud mitte kellelgi lööklaine frondiks kutsutavast piirkonnast reaalset ettekujutust, kuna nimetatud regioon ei kiirga üleüldse valgust. Päikesetuule -ja kosmilise kiirguse osakeste kokkupõrkeid kirjeldava teoreetilise raamistiku abil ehitati aga siiski satelliit, millega piiriala kaardistada. IBEX võimaldab näha midagi, mida inimsilm ega optilised teleskoobid ei märka.   Nimelt registreerivad selle kaks detektorit ENA-sid – energeetilisi elektriliselt neutraalseid vesiniku aatomeid, mis kokkupõrketsoonis tekivad ning seejärel tagasi Päikese suunas põrgatatakse. Juba pärast esimest kuut töökuud ning esimese kaardi koostamist said kosmosefüüsikud üllatuse osaliseks.    Selle asemel, et leida 360 kraadi ulatuses aatomite võrdset jaotust, avastasid nad, et frondi erinevad piirkonnad on täiesti erinevad. Nad leidsid isegi kitsa riba, millel asuvas tulipunktis olid kokkupõrked eriti intensiivsed. Tänaseks on pilt drastiliselt muutunud.   Üleüldiselt on ENA-de intensiivsus langenud 10-15% võrra ning tulipunkt on ribalt kadunud. „Me arvasime, et meil õnnestub väikeseid muudatusi märgata 11-aastase päikesetsükli jooksul, kui kindlasti mitte juba kuue kuuga,“ ütles uurimuse peaautor David McComas neljapäeval toimunud pressikonverentsil. „Need vaatlused näitavad, et Päikese ning tähtedevahelise aine omavahelised vastastikmõjud on dünaamilisemad ning muutlikumad, kui keegi oleks ettekujutanud,“ lisas McComas.   Töörühma arvates on ENA-de intensiivsuse langus ootuspärane, kuna päikesemiinimum kestis seekord ebaharilikult kaua. Nõrgema päikesetuule tõttu jõudis ka vähem päikesetuule osakesi lööklaine frondini, mille tulemusena selle paksus kahanes. Selle tulemusena sai tekkida ka vähem ENA-sid ning samas pääses ka rohkem kosmilist kiirgust Päikesesüsteemi siseosasse. Kõrgenenud radiatsioonitase võib tulevikus avakosmoses viibivatele astronautidele kahjulikult mõjuda.   „IBEX näitab meile, et meie koht siin kosmoses ei ole muutumatu. Parem arusaamine kosmose dünaamilisest keskkonnast on tuleviku kosmoseuurimise planeerimise seisukohast möödapääsmatu,“ märkis NASA Päikesefüüsika Divisjoni direktor Dick Fisher.   Kui IBEX-iga midagi ei juhtu ning töörühma algselt kaks aastat kestma pidanud missiooni pikendatakse, peaks satelliit märkama aastakümne lõpul taas frondis kardinaalset muutust, kui Päikese aktiivsus haripunkti jõuab. McComas ise loodab, et neil õnnestub selles toimuvaid muutusi jälgida terve päikesetsükli vältel.   „Laiem avalikkus võib arvata , et kui teadlased midagi mõõdavad, teame me kohe, mis toimub, aga teadus ei toimi päris nii. Me arvasime, et lööklaine front on pikka aega stabiilne, kuid IBEX näitab meile vastupidist. See pöörab mängu peapeale,“ nentis McComas.   Töörühma uurimus ilmus 29. septembril ajakirjas Journal of Geophysical Research.   
