Kommenteerija anonüümsus ja ühiskondlik debatt
Kuigi anonüümsuse teema meie ajakirjanduses pole hetkel kuum teema, võimaldab dispuudipingest vaba periood vaadata nähtust ilma tasakaalu häirivate emotsioonideta. Suurepärase võimaluse teema arendamiseks pakub Ameerikas asuva Ohio Ülikooli professori Bill Readeri artikkel sealset ajakirjandust analüüsivas žurnaalis "Ameerika Ajakirjanduse Arvustused".Professor kirjeldab loo, milles ühte Bostonis väljaantava lehe toimetusse saabusid kaebused mõnede kommenteerijate anonüümsuse kuritarvitamise võimalikkusest. Ajaleht otsustaski seepeale edaspidi nõuda kommenteerijatelt pärisnimede esitamist, mida leht siis vajaduse tärgates võis avaldada. Bostoni ajalehe eeskuju järgisid veel mõned kohalikud lehed. Samas hakkas kostma kommenteerijate seast pahameelt pressivabaduse piiramise pärast. Mõned nimetasid uut reeglit isegi "riigivalitsuse despotismiks", millega püütakse tavakodanike arvamusi maha suruda. Mõni aeg hiljem otsustas Bostoni lehe peatoimetaja kehtestatud tsensuurist loobuda. Aasta oli siis 1787.Kuulsite õigesti! Tänane anonüümse kommenteerimise probleem on üle paarisaja aasta vana. Toona oli formaadiks lugejate kommentaarid toimetajale, kes need siis ka lehes ära trükkis. Mõned anonüümsed või pseudonüümsed kommentaarid olid toonagi vägagi mürgised või rohkem vihast ja rumalusest kui mõttest koosnevad. Aga lehe toimetaja sai neid edastades millelegi pihta, mida on alles aastasadu hiljem, internetiajastul hakatud mõistma. Kuigi lugematud online lehepidajad triivivad sellele mõistusesõnumile risti vastu. Olgu vahekommentaarina öeldud, et anonüümne kommenteerimine oli tavaks kuni umbes eelmise sajandi viie- ja kuuekümnendateni, kuni USA lehtede toimetajad hakkasid rääkima kommentaaride kvaliteedi parandamise vajadusest, mida pidi saavutama õige nime all esinedes.Keegi ei osanud toona aimatagi, et nn kvaliteedi egiidi all anonüümsust kärpides tegutsesid ajalehed lugejate suude kinnipanemisega. 2003. aastal Ohio Ülikooli poolt läbi viidud rahvuslikust uuringust selgus, et inimeste seas, kes polnud ühtegi lehekommentaari kirjutanud, oli suur hulk selliseid, kes tegelikult soovinuks seda teha, kui vaid ei peaks oma mõtteid avaldama enda nime alt. Selliseid vaikima sunnituid oli kolmandik naistest, pool mitte-valgenahalistest ja oluline osa kodanikest, kelle aastane sissetulek oli alla 25 000 dollari.Professor Reader tõdeb, et anonüümsus on vajalik reaalsete inimeste arvamuste avaldamiseks, neil on demokraatlik põhiõigus omada eriarvamust, kritiseerida, nõustada ning osaleda vastuolulisi teemasid käsitlevates debattides. Juhul kui ajakirjandus püüab online keskkonnas "anonüümsete WC seina kommenteerijate" ja vihakülvajate kantseldamise ettekäändel sulgeda anonüümse kommenteerimise võimaluse, sulgevad nad ühtlasi ka vaesemate, haavatavamate ühiskonnaliikmete suud. Seda eriti olukorras, milles näiteks USA ülemkohtu otsusega ei kaitse sõna- ja pressivabadus enam avaliku sektori töötajaid, kes toovad välja oma ülemuste vigu, ega ka neid inimesi, kes võivad kaotada oma töökoha, kui keegi tõlgendab nende kommentaare kuidagi solvavana.Järelikult kui mõned meie lehetoimetused tegelevad kommenteerimise viisakuse probleemi lahendamisega läbi anonüümsuse sulgemise, toovad nad kollateraalse kahjuna ohvriks palju suurema väärtuse – ühiskondliku debati. Mõned toimetused saavad probleemist valesti aru, pidades roppude kommentaaride põhjuseks anonüümsust. Tegelik põhjus on lehe viitsimatus kommentaare roppustest puhtaks toimetada.Tänast kommentaari sobib lõpetama värske uudis BBC-lt, milles tõdetakse ühe infoturbefirma uuringu valguses, et iga neljas inimene kasutab veebiruumis vale nime oma identiteedi kaitsmiseks. Ja iga viies on teinud midagi, mida nad kahetsevad. Seda enam paistab anonüümsus olevat norm, mitte kuritegu. 
