Marsi kaaslase vastuolulisse päritolusse hakkab selgus saabuma
    Toimetas: Jaan-Juhan Oidermaa  Mars Expressi vaatlused näivad viitavat, et suurim Marsi kahest kuust tekkis tõenäoliselt Marssi tabanud meteoriidi või komeedi tagajärjel orbiidile paiskunud räbust.  Phobos ei tundu pealtnäha olevat ei midagi muud kui asteroid, mille Marsi gravitatsiooniväli kinni on püüdnud. Senikaua, kuni astronoomide käsutuses olid vaid optilised teleskoobid nii arvatigi. Satelliidivaatluste võimalikuks saamisel, mille abil uuriti kuupinnalt peegeldunud valgust, lõi levinud arusaam kõikuma.   Kuna Phobos neelas ligi 90% sellele langenud valgusest, siis selle arvatav koostis ei klappinud mitte sugugi hariliku asteroidi omaga, vaid pigem süsinik-khondriitideks kutsutavate meteoriitidega, mis on Päikesesüsteemi ühed vanimad sellelaadsed objektid. Lisaks tiirlevad Marsi mõlemad kuud ekvatoriaalsetel orbiitidel, mis viitab sellele, et kuud tekkisid planeedist ülejäänud materjalist. Samas lisas müstikat asjaolu, et Phobos ei tundunud koosnevat Marsi enda kivimitest.  Nüüd on aga Mars Express satelliidi abil kahe iseseisva tuletuskäigu alusel selgusele jõutud, et varasemaid Vikingi satelliitide ning Mariner 9 vaatlusandmeid ei pruugitud toona õigesti tõlgendada. Mars Express infrapunavaatlused näivad viitavat, et kuu kivimite koostis klapib pigem Marsi kui ühegi teise teada oleva Päikesesüsteemi kehaga. See omakorda tähendab, et Phobos tekkis umbes samamoodi kui Maa ümber tiirlev Kuu. Marssi tabas kaugemas minevikus meteoriit või komeet, mis paiskas orbiidile Marsi pinnamaterjali, millest omakorda moodustuski Phobos.  Lisaks mineraalide sarnasusele kinnitavad selle aasta märtsis läbi viidud gravitatsioonivälja tugevust määranud Mars Expressi lähilennud, et Phobos on suures osas seest tühi. Iga lähilennu ajal katkestati satelliidi poolt muidu saadetav informatsioonivoog, mille tulemusena jäi alles puhas satelliidisignaal. Ilma andmevoota sai signaali sagedust mõjutada vaid kuu gravitatsiooniväli, mille tõttu nihkus satelliit iga möödumisega paari millimeetri võrra Phobosele lähemale. Nende andmete põhjal oli omakorda võimalik määrata 0,3% täpsusega kuu mass.  Viimasest tuletati omakorda Phobose tihedus, mis jäi alla tavaliste asteroidide ning meteoriitide omale. Sellele lisaks ei oleks Marsi poolt nii väikese tihedusega „kinni püütud“ taevakehad planeedile lähenemist üle elanud, vaid oleks lagunema hakanud. Seega jääb ainsaks selgituseks, et Phobos tekkis orbiidile paisatud suuremate kivimitükkidest, mille vahel asuvad tühimikud. Aja jooksul katsid suuremad tükid sama kokkupõrke käigus orbiidile sattunud peenemad osakesed, mille tõttu näib kuu pind ka sile.  Siiski ei ei saa Phobose päritolu lõplikult kinnitada enne, kui Venemaa ja ESA ühisprojekti käigus 2011. aastal kuu suunas saadetav Phobos-Grunti sond reaalsete pinnanäidistega naaseb. Kaugemas tulevikus on aga mitmed kosmosepoliitika kujundajad plaaninud kasutada Phobost vahesammuna enne Marsile laskumist. Loe lisaks:Europlanet: "Martian Moon Phobos May Have Been Formed by Catastrophic Blast." 
