Päikesekrooni massipursked võivad suunda muuta
  Toimetas: Jaan-Juhan Oidermaa Täiendatud 29.09.2010 21:37 Uues uurimuses selgub, et päikesetormid ei liigu alati mööda oma algupärast trajektoori, kuid juba meie poole suundudes võivad need hakata märgatavalt kiiremini liikuma.  Päikesekrooni massipursked (CME) huvitavad rohkemaid inimesi kui pelgalt teadlasi. Inimkonna sõltuvus kosmoses tiirlevatest satelliitidest on muutnud kosmoseilma ennustamise pea sama tähtsaks kui maapealse. Äärmiselt kiiresti liikuvad elektriliselt laetud gaasiosakesed häirivad satelliite tabades televisiooni -ning raadioülekandeid, GPS signaale ja telefonikõnesid.  Võimsamad, G4-ks ja G5-ks kvalifitseeritavad tormid võivad põhjustada tõsiseid kahjusid ka maapealsetele elektrivõrkudele, rääkimata Rahvusvahelises Kosmosejaamas elavatest astronautidest. Ühe hiljutise USA Teadusteakadeemia koostatud uuringu kohaselt võivad G5 tüüpi tormide kahjud ulatuda triljonitesse dollaritesse ning kahjude likvideerimine võib võtta aega kuni kümme aastat. "100 aasta jooksul võib tõenäoliselt juhtuda üks täiesti meid täies ulatuses tabav perfektne päikesetorm," ütles James Mcateer, üks uurimuse autoreid ERR-le.  Nüüd on STEREO kaksiksatelliitide abil avastatud, et päikesetormid on veelgi murettekitavamad. NASA satelliidid võimaldavad Päikesest teha kolmedimensioonilisi vaatlusi pakkudes seega varem saavutamata andmevoo võimalust. Vaatluste kohaselt võivad kõrgetel laiuskraadidel toimuvad CME-d järgida trajektoore, mis toovad need tagasi päikesesüsteemi ekvatoriaaltasandile. Tasandile, kus tiirlevad planeedid, kaasa arvatud Maa. „Otseloomulikult olime me mõningal määral üllatunud, ühel hetkel arvasime isegi, et meie arvutused ei ole absoluutselt õiged,“ lisas uurimuse teine autor Peter Gallagher.  Ajakirjas Nature Communications avaldatud uurimuses jõudis töörühm sellegipoolest järgnevaid analüüse tehes järeldusele, et nende esialgsed ennustused olid õiged. CME-d, mis toimuvad Päikese 60˚ laiuskraadist kõrgemal, võivad Päikese magnetvälja tõttu 500 km/s kiirusega planeetide poole suunduda. Lisaks, kui CME osakesed kord juba Maa suunas liiguvad, hakkab neid omakorda kiirendama päikesetuul. Päikesetuul lihtsalt „tirib“ neid aerodünaamilise takistuse tõttu endaga kaasa.   Samuti näitab uurimus, et CME-de enda magnetväljad mõjutavad samuti nende liikumist. Nimetatud väljadel on kalduvus pöörelda, mis võivad päikesekrooni massipursete kurvikujulisi trajektoore kas teravamaks või sirgemaks muuta. Viimane sõltub sellest, kas CME liigub antud hetkel kiiremini või aeglasemalt kui päikestuul.  „Jah, otseloomulikult on need tulemused natukene hirmutavad, aga samas juhivad need meie tähelepanu ka kõrgematel laiustel toimuvatele pursetele. See omakorda võimaldab meil kosmoseilma ennustamist täpsemaks muuta ning ohu korral näiteks satelliite välja lülitada, et kahjusid minimaalseks muuta,“ lohutas Gallager.  Positiivset seisukohta jagab ka Mcateer: "Päike ei muutu tugevamaks, me muutume lihtsalt ise selle mõjutustele altimaks. Senikaua, kuni me võtame seda riski ühiskonnana arvesse ehk hoiame poliitikuid sellest kursis, siis suudame me alati leida võimaluse sellest üle saamiseks." Samas hoiatab ta siiski, et hiljutised sündmused nagu New Orleansi orkaan ja Hawaii maavärin näitavad, et me ei ole katastroofideks tihtipeale valmistunud.  Vaata lisaks: USA Teadusteakadeemia uurimus päikesekrooni massipursete mõjudest
