Pass ja pilt
Tänases kommentaaris jutustatava loo võib pealkirjastada "Kaal ja pilt". Lugu ise kõneleb kaudselt sellest, kuidas tehnoloogia uuendab inimeste vahel seni toiminud reegleid. Kuna reeglid on ühiskondliku kooselu teeviidad, peab tõenäoliselt uuendustega kursis olema. Alustagem aga kaugemalt.Umbes 450 aastat e.m.a. andis Pärsia kuningas Artaxerxes oma nõunikule kaasa kirja, mis oli osutatud "maaomanikele teisel pool jõge", et nood laseksid kuninga esindajal turvaliselt Juudamaale reisida. Seda suhteliselt märkamatut paberitükki peetakse esimeseks teadaolevaks passiks. "Läbipääsuloa" idee võttis vedu suhteliselt aeglaselt – umbes paar tuhat aastat. Tõsisemalt võib passist rääkida seoses Inglismaa kuniga Henry V (1387–1422) omakäelise kaaskirjaga, milles ta hoiatab, et kui tema alamaid võõral maal ei röövita ega vigastata, siis käitub tema teistega oma maa piires sama galantselt. Passi nimi pärineb Prantsusmaalt, kus Louis XIV "Päikesekuningas" (1638–1715) andis välja (samuti omakäeliselt) sadama läbipääsulubasid ehk "passe porte". Sai ju enamus kaugetele maadele suunatud reisidest alguse sadamatest.19. sajandil lõpetas raudtee areng riigipeade passikirjutamise traditsiooni. Riigipiiride ületajate arv kasvas nii suureks, et kogu Euroopa passimajandus kukkus kokku ning passidest loobuti. Passivabalt reisivat Euroopat kestis kuni Esimese maailmasõjani. Vaenu ajal hakati nägema igas võõras potentsiaalset vaenlast ning tekkis vajadus isikute identifiteerimiseks. Toona otsustatigi passid uuesti kasutusele võtta (seejuures ajutise lahendusena) ja siin me nüüd oleme – algupäraselt reisiturvalisust edendav kaaskiri (mida leiab veel näiteks Suurbritannia ja Austraalia passide sisekaanelt) on asendunud inimest märgistava ja tema liikumisvabadust kontrolliva dokumendiga, et mitte öelda joonkoodi ja kiibiga.Täna, peaaegu sajand pärast passide ajutiseks mõeldud kasutuselevõtmist ei jää muud üle, kui tõdeda rahvalikku tarkust ajutiste asjade püsivusest. Enamgi veel, ajutist nähtust tsementeeritakse passi arendamisega. Tõrvikukandjaks on siin USA, mis sätestas Kongressi otsusega, et 2005. aasta lõpust peab kehtima biomeetrilise informatsiooniga ja masinaga loetav pass. Otsus omas rahvusvahelist mõju, kuna kõik viisavabalt USAsse sisenejad peavad võtma kasutusele samasuguse passi või oleksid riskinud viisavabadusest ilma jäämisega.Seadust ettevalmistanud USA ametnikud vältisid kavala käigu abil demokraatia ebaefektiivsust – nad otsustasid, et passi tehnilised tingimused kinnitab Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon. Pole kahtlustki, et kodanikuvabadusi puudutavate tehniliste detailide üle otsustamise vaidlus oleks kestnud võib-olla tänaseni. Aga mõned aastad pärast ülemaailmset terrorismilainet sügavasse majanduskriisi kukkunud lennundusettevõtjatel oli soov lennuturvalisust kiiresti kohendada ja neid ei kammitsenud poliitiline vastutus. Nii jõuti kiirelt otsuseni – registreerida lisaks traditsioonilistele andmetele passiomaniku näo biomeeriline info ning talletada see kõik kaane sisse peidetud RFID-raadiokiipi.Aastal 2006 veetis Briti alam Derrick Agyeman koos sõpradega nädalavahetust välismaal ja tagasiteel tegi vahepeatuse Amsterdamis. Amsterdami lennujaama passikontrollis peeti mees kinni ja pandi arestikambrisse. Põhjuseks passil oleva info ja meest kirjeldava informatsiooni ebakõla. See tähendab, et kõik muu klappis, ainult et passi pildil olev mees paistis hoopiski teistsugusena.  Abi polnud ka Briti saatkonnast, kes asus Amsterdami piirivalvurite poolele ja tühistas mehe passi. Kolmeks päevaks maalt lahkunud Derrick Agyeman veetis hollandikeelses kinnipidamiskohas järgmised kolm kuud.Alles äsja lõppenud augustis, viis aastat hiljem, tuvastas Briti kohus, et rikuti nii kuningriigi seadusi kui ka Euroopa inimõigusi. Kogu loo puänt oli pärast passipildi tegemist Derricki kehale kogunenud liigsed kilod, mis kajastusid natukene lopsakamates huultes ja põsesarnades. Kas märkate, kuidas ametnikud, kes sokutavad enda eest vastutama masinavärgi, muutuvad üllatavalt kurdiks inimliku kontakti suhtes? Näiteks Derricki reisikaaslaste ja hiljem sugulaste kinnituste suhtes mehe päritolust. 
