Netisõltuvus läheneb haiguse tunnustele
Lõuna-Koreas oli 2006. aastal registreeritud vähemalt 210 000 last, ehk ligemale 2% 6–19 aastastest noortest, kes vajasid arvutisõltuvuse kontrollimisel abi. Hinnanguliselt 80% neist lastest vajasid ravi psühhotroopsete ravimitega, see tähendab, et lihtsalt arvutist eemalhoidmine neid poleks aidanud. Ning veerand neist lastest vajasid koguni haiglaravi. Probleemi leevendamiseks on seal koolitatud üle tuhande konsultandi ja 190 Korea haiglas on olemas IT-sõltlaste jaoks spetsiaalsed ravikeskused. Otsige nüüd erinevusi korealaste ja maailma ülejäänud asukate vahel ja te näete, kui probleemne on eitada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sünnitatud käitumisprobleemide olemasolu.See kõik meenus, kui silma sattus Ars Technica toimetuse värske arutelu internetisõltuvuse teemal. Lisaks tundus teema sobiliku täiendava tülinorimisena nendega, kes jäid uskuma augusti esimesel nädalal sakslaste Der Spiegelis avaldatud artiklit, milles väideti, et internetipõlvkonna noored polegi väidetevalt hukas, vaid eelistavad reaalset elu ja füüsilisi sõpru. Ma ei läheks ka nii kaugele, et hakkaksin viitama probleemi eitamisele kui ühele sõltuvust kinnitavale märgile. Tõenäoliselt ongi internetipõlvkonna noored suht normaalsed. Seda ilmselt, kuni nad saavad normi määratluses ise kaasa rääkida.Ars Technicas viidatakse Ühendriikide riiklikus tervishoiusüsteemis tegevusnorme määratlevale Vaimuhäirete Diagnostilise ja Statistilise Käsiraamatu 2008. aasta, neljandale väljaandele, milles internetisõltuvuse definitsioon puudub. 2008. aastal pidas Ameerika Psühhiaatria Ajakirja toimetaja dr. Jerald J. Block otstarbekaks siiski lõpetada spekulatsioonid küsimuses, kas internetisõltuvus on olemas ja kas see võiks olla samas ka haiguslik, ning selle asemel, et aega kaotada, soovitas ta internetisõltuvus registreerida Vaimuhaiguste Diagnostilises ja Statistilises Käsiraamatus – see tähendab, fikseerida see haigusena.Ars Technica on viimased kolm aastat nimetatud teemal silma peal hoidnud ning teab väita, et ka uues versioonis ei kavatseta USAs internetisõltuvust veel haigusena klassifitseerida. Põhjuseks on piisava koguse teadusliku tõendusmaterjali puudumine. Kõrvutuseks esitab aga tehnoloogiablogi toimetus käsiraamatust leituna sellised haigused nagu halbade unede häire, valiva tummuse häire, allaneelatud toidu uuesti mälumise häire jne. Tegemist on kindlasti normaalset elu segavate tervisehäiretega, mis pole siin kõrvutamiseks kuidagi kerglaselt esitatud. Kõrvutuse mõte on vaid selles, et need üliharvad ja paljudele arstidelegi teadvustamatud haigused annavad endast palju vähem märku, kui see kurikuulus netisõltuvuse fenomen.Kuna aga tänaseni pole tegemist haigusega, siis võib sellel teemal ääsida vähema pieteeditundega ja Ars Technica pakubki omalt poolt välja mõned nende arvates potentsiaalsed tuleviku arutelude jaoks sobivad haigusjuhtumid. Nagu näiteks naermaajavate lemmikloomade vaimuhäire, mille all kannatajaid iseloomustab vastupandamatu soov oma väikesest kutsust või kassist klõpsitud kõikvõimalikke pilte kogu interneti-tsivilisatsiooniga jagada. Äramärkimist väärib ka akuutne ekraani ja elu segi ajamise sündroom, mille all kannatajad kasutavad päriselus sõnade ja lausete asemel krüptilisi, tekstsõnumites populaarseid lühendeid. Ning kindlasti on paljud märganud meeleheitliku kommenteerimse häirega isikuid, kellel on võimatu ilma Send-nupule vajutamata lahkuda artikli lõpus asuvast tühjast kommentaarilahtrist. Enne saatmise nupule vajutamist peab ta tavaliselt kirjutama mõne õela märkuse kaaskommentaatorite või artikli kirjutaja teemal.Arsi loetelu sellega ei lõppe, aga meie aeg saab otsa. Tänast teemat positiivselt kokku võttes lõpetaksin ühe tärkava eneseregulatsiooni nähtusega. Kes veel mäletavad, siis sajandi alguses püüdsid kohvikud kilente meelitada üleskutsetega, kui mõnus on nende juures aega veeta koos sülearvutiga. Täna on märgata juba vastupidist trendi, milles kilentidel palutakse oma sülearvuti kinni panna, kohv ära juua ja minekut teha. Peamiselt USAs levivates uudsetes kohvikutes pole toole ja laudki on nii pisike, et sinna ei mahtuvat isegi iPad, rääkimata sülearvutist, millega oma kroonilist internetihaigust süvendada. 
