Sõprusest
Aristoteles pidas sõprust inimkonna õitsengu aluseks. Antiikfilosoof nägi sõpruses kolme redaktsiooni. Üks baseerub kasulikkusel, sest sõbrasuhtes kaaslasest on tihti otsest või kaudset kasu. Teine sõpruse variatsioon baseerub Aristotelese järgi meeleheal, kuna sõpradega on mõnus ühiselt aega veeta. Ning kolmas ja kõrgeim sõpruse vorm aitab ühes koos püüelda headuse poole. Tõelisi sõpru tõmbab teineteisest leitav headus.Viite Aristotelese sõpruse-teemale leiab kunagise USA presidendi Woodrow Wilsoni nimelise Rahvusvahelise Teadlaste Keskuse poolt loodud maailma ideede vahendaja motoga väljaandest The Wilson Quarterly, milles Daniel Akst küsib: Kas Ameerika on üksildaste maa? Autor viib lugeja ulmekirjaniku Isaac Asimovi lugude maailma, milledest leiab näite, milles ühel kaugel Solaria nimelisel planeedil elavad inimesed ei kohtu teineteisega peaaegu mitte kunagi, kuid ometi suhtlevad omavahel regulaarselt. Aastaid enne virtuaalmaailma muutumist päevateemaks, kusagil eelmise sajandi keskel kirjutatud loos suhtlevad inimesed omavahel nn trimensionaalsete piltide vahendusel.Näete, ega Asimovgi suutnud kõike teada! Nagu näiteks seda, et täna ei nimeta me kolmemõõtmelist pilti mitte trimensionaalseks vaid lihtsalt 3D ja selles olevad inimeste elektronidest saadikuid tunneme avataridena. Kuid muude arengutega paistab poole sajandi kaugune kirjaniku mõttest sündinud ettekuulutus üpriski hästi ühte langevat. Daniel Akstile teeb muret inimeste füüsiline distanseerumine, mille asemele astub elektrooniline suhtlemine. Kindlasti käib mitme raadiokuulaja meelest läbi küsimus – ega ometi jälle? Sest samal teemal on heietatud viimased kümme aastat.Seetõttu ei hakka seda väga pikka, enam kui 17 tuhande tähemärgiga artiklit rohkem teile avama, vaid püüan selle mõtte esitada tweetlikus kasinuses – "Sidetihkuse kiuste oleme Aristotelese headussõpruse puudega, millele ei aita kaasa perekonna hävimine. Üksinduse peiteks kogume võrgust valesõpru".Viimase monumentaalseks märgiks sobib eelmisel aastal Oxfordi ameerika-inglise keele sõnaraamatu "aasta sõna" konkursi võitnud sõna, mis sisaldab tähenduses nähtust, kui sa lähed oma sõbraga, nagu näiteks ühikatoa kaaslasega tülli ja seejärel kustutad tema nime Facebooki sõprade nimistust. Sõna on "unfriend" ehk ärasõbrastama. Oxfordi Ühendriikide Sõnaraamatu vanemleksikograaf Christine Lindberg ennustab sõnale pikka eluiga. Huvitava kõrvalepõikena märgib sõnatark, et kui un- ehk ära-eesliidet kasutades saba luua igasuguseid tegusõnu nagu "lahti pakkima" ehk "unpack" või "korki eemaldama" ehk "unscrew", siis sõna "sõber" on olnud selles mõttes puutumatu vähemalt viimased kolm sajandit.Ausalt öeldes on ju kogu sõbraks olemise tähendus mõne sotsiaalvõrgu-aastaga kaotanud olulise osa oma sisust, jättes alles vaid sõbralikkust kajastava kesta ilma olemusliku usalduse, truuduse, siiruse ja muu taolise tõsisema sisuta, millest sõprus oma jõudu ammutab ja millele Aristoteles viitab. Lõpetuseks tuletaks meelde Chicago Ülikoolis töötava John Cacappio uuringut, milles autor palus luba kasutada ühes pikaajalises südametervise-uuringus osalejaid, kellele ta saatis regulaarseid küsitlusi nende üksilduse tundmise kohta. Kokku enam kui 5000 vastajat pidid iga nelja aasta tagant kirjeldama, kuidas on nende üksiolemise määr muutunud. Tänu pikale ajale ja suurele osalejate arvule oli võimalik luua omamoodi üksilduse leviku kaart, millelt selgus, et kui teie naaber on üksik ja tunneb üksildust, nakatute teiegi suure tõenäosusega üksildusega: üks päev naabri üksildustunnet võrdub umbes viie tunni teie peagi tajutava üksildusega.Samas aitab sõprade olemasolu iga sõbra kohta vältida aastas kokku kahte kurba ja haledat päeva. Teate ju isegi, millistest sõpradest jutt käib! 
