Päikeseplekid võivad aastakümneteks kaduda
Toimetas: Jaan-Juhan Oidermaa Tusconi Rahvusliku Päikeseobservatooriumi (NSO) teadlaste  uurimuse kohaselt võivad päikeseplekid aastaks 2016. mitmeteks  järgnevateks aastakümneteks täielikult kaduda, skeptikud jäävad  tulemuste suhtes ettevaatlikuks.Päikeseplekid tekivad, kui  Päikese pinnalt tõusev ioniseeritud plasma või elektriliselt laetud gaas  Päikese poolt tekitatavasse magnetvälja lõksu jääb. Harilikult kiirgaks gaas oma  soojuse keskkonda ning kukuks seejärel tagasi pinnale, ent magnetväli  takistab seda protsessi. Maalt vaadatuna paistab piirkond tumedamana,  kuna selle temperatuur on oma ümbrusest ligikaudu 1000 kelvini võrra madalam.  Astronoomid on päikeseplekke lugenud ja vaadelnud juba 17.  sajandi algusest. Järgnevate aastasadade jooksul läbi viidud uuringute  põhjal on järeldatud, et Päikese aktiivsus järgib 11 aastast tsüklit.  Päikese maksimumkiirguse perioodi ajal kasvab  päikeseplekkide arv hüppeliselt, mil päikese miinimumi ajal kahaneb  nende arv nulli lähedaseks.  Viimane päikese miinimum oleks pidanud juba eelmisel aastal  lõppema, kuid juhtus midagi kummalist. Kuigi harilikult kestavad miinimumi  perioodid ligikaudu 16 kuud, on praegune veninud juba üle 26 kuu  pikkuseks. Rahvusvahelisel Astronoomia Ühingu sümpoosiumil esitletavas  uurimuses peavad NSO teadlased Matthew Penn ja William Livingston selle põhjuseks  Päikese magnetvälja tugevuse kahanemist.  Penn ja Livingston on alates 1990. aastast uurinud  päikeseplekkide magnetilist tugevust kasutades Zeemani lõhestamiseks  kutsutavat mõõtetehnikat. Spektrograafi abil registreeritakse lõksus  olevate raua aatomite poolt kiiratava valguse spektrijoonte vahe. Mida  laiem see on, seda tugevam on plasma tekitanud  magnetväli. Teadlased järeldasid pärast 1500 päikesepleki nimetatud tehnika abil  uurimist, et magnetvälja keskmine tugevus on kahanenud 2700 gaussilt  2000 gaussini. Toimunud kahanemise põhjus ei ole selge, kuid kui see  jätkub, võivad päikeseplekid 2016. aastaks täielikult kaduda, kui  päikeseplekkide magnetvälja tugevus 1500 gaussini langeb. Ajaloost  on teada, et samasugust nähtust täheldati 1645-1715 aasta vahel, mida  kutsutakse Mauder'i miinimumiks. Päikeseplekkide arvu kahanemine langes  kokku aastakümnete pikkuse temperatuuri langusega kogu Euroopas, mida  nimetatakse ka Väikeseks jääajaks.Ent osa valdkonna teadlasi  soovitab uurimistulemuste suhtes ettevaatlikuks jääda, kuna tehtud  järeldused põhinevad eelnevate päikesetsüklite andmetel koostatud  ekstrapolatsioonil, mille määramatus on suhteliselt suur.  "Päikesetsüklite pikkuses ilmnevad kõikumised järgivad väga keerulist  mittelineaarset käitumist. Seega on autorite kasutatud lineaarne  ekstrapolatsioon tuleviku prognoosimiseks antud juhul ebakohane ning  seega pole uurimuse järeldused õigustatud," ütles Stanfordi ülikooli  vanemteadur Alexander Kosovichev ERR-le. Samuti hoiatab David  Hathaway Marshalli Kosmoselennu keskusest, et päikeseplekkide  magnetvälja arvutused ei võta arvesse paljusid väiksemaid päikeselaike,  mis viimase päikese maksimumi ajal ilmnesid. Kuna nende väljatugevus on  väiksem, võib nende arvesse võtmata jätmine ka magnetvälja  tugevuse keskmise kõrgemaks kergitada.Livingston ise nendib, et tema ja Penni prognoos ei pruugi täide minna, kuid ainult aeg näitab, mis tegelikult toimuma  hakkab. "Sellegipoolest pole kahtlust, et päikeseplekid ei ole praegu väga terved," lisas Livingston.Loe lisaks:arVix: "Long-term Evolution of Sunspot Magnetic Fields."Stuart Clarki kommentaar Eesti Füüsika Portaalis
