WiFi ja laste tervis
Pool sajandit tagasi, 1955. aastal leidis Londoni Royal Free Hospitalis aset omapärane juhtum. Juulikuus jäi haigeks üks tohtritest. Esialgsele kehvale enesetundele lisandus peagi arvukalt sümptomeid nagu valutav neel, pea-, selja- ja kõhuvalud, üleüldine nõrkus, iiveldushood, depressioon, udune nägemine, ülitundlikkus valgusele, jäsemete kontrollimatu tõmblemine jmt. Juuli lõpuks oli haigla töötajatest haigeid juba 70, novembris ligi 300, kellest enamik ka hospitaliseeriti. Päris haigetest, see tähendab haigla toonastest patsientidest, nakatus uude tõppe vaid 12 inimest. Biokeemiliste, viroloogiliste, funktsionaalse jmt. testide käigus ei leitud mitte ühtegi teada olevat haiguse põhjust. Haiglas kasutatud vee, toidu, nõude ja rõivaste kontroll andis samuti negatiivse tulemuse. Ainukeseks selgituseks jäi müstiline mikroob, millele omistati erinevaid tuttavamaid ja võõrapärasemaid nimetusi.Hüppame korraks tänapäevasesse Ontariosse Kanadas, kus lapsed haigestuvad üllatavalt sarnaste sümptomitega haigusesse. Kui peavalu, pearinglus ja iiveldushood kõrvale jätta, esineb lastel veel punetust ja löövet, unetust ja öist liighigistamist, tasakaalu- ja keskendumishäireid ning isegi mälukaotust. Müstiline haigus, millele arstid ei oska ühtegi nakkuseallikat leida, on levinud juba 14 Ontario kooli.Üllatavalt esinevad sümptomid vaid koolipäevadel. Nädalavahetustel kodus viibides kaduvat mitmel lapsel kõik hädad peaaegu nagu imeväel. Võib-olla haistab keegi siin peenikest pettust, kuid tegemist paistab olema siiski tõsise ja reaalse probleemiga. Nii tõsisega, et laste vanemad on hakanud ise haiguse põhjuseid uurima. Võrreldes erinevaid olukordi enne ja pärast haigushoogusid arvavad nad, et on süüdlase isoleerinud. Selleks on koolidesse üles seatud traadita WiFi võrgu levitatavad raadiolained. Osa lapsevanemaid on koguni algatanud kampaania muuta kooli internetivõrk tagasi traadipõhiseks.Murelike lastevanemate pahameeleks demonstreerivat maakonna haridusamet aga probleemi suhtes ükskõiksust. Haridusametnike kommentaari peale, et neil pole teada ühegi arsti hoiatust WiFi-lainete terviseohtude kohta, pahandavad lapsevanemad, et seda ei saagi tulema, sest teadaolevalt pole ühtegi arsti koolitatud mikrolainete nakkuse vallas. Isegi Kanada tervishoiuministeeriumi kinnitusele, mille järgi neis koolides on raadiolainete tase allpool riigis kehtestatud ohutut normi, pahandavad mures vanemad, et riik sätib laste tervise ohtu. Osa vanemaid on loonud teooria, mis seletavat ära, kuidas need lained väikeste laste tervist kahjustavad. Olukorrale lisavad vürtsi veel mitmed arvajad, kelle hulka kuulub ka opositsioonis olevaid poliitkuid.Kuid astugem nüüd korraks ajas ja ruumis 1970. aasta Londonisse, kus 15 aastat pärast müstilise epideemia algust saadi lõpuks pihta saladusliku haiguse allikale. Viimase võiks kokku võtta umbes nii – kratsijat vaadates hakkab endalgi kusagilt sügelema. Hilisem analüüs näitas, et toonase nakkuse päästis valla üks tohter, kellest käivitus ahelreaktsioon, mis päädis hüsteeriana – ehk viirus oli olemas, aga vaid inimeste mõtetes. Taolisi omapäraseid haiguskollete juhtumeid leiab ajaloost teisigi. Ajanappuses võib veel mainida 19. sajandi keskpaiku, Ameerika kodusõjas nakatunud 5213 valgenahalist sõdurit, kellel registreeriti isutus, üleüldine nõrkus, valutavad jäsemed, palavik jmt. Ükski ravi ei andnud tulemusi ja 58 noort sõdurit isegi surid. Välihospidalide täitudes hakati lootusetumaid hingi koju saatma. Kuuldus, et peagi pääseb koju, parandas haigete seisundit oluliselt. Hobuvankritel toimunud suhteliselt kurnava kojusõidu kiuste sai osa sõdureid koguni tee peal terveks. Moraal – valu ei asu tihti pisikus ega WiFi signaalis, vaid selles, kui suureks me selle batsilli mõtleme. 
