Interneti seitse salapärast võtmehoidjat
Koos igapäevanähtuseks muutumisega kaasneb internetiga omapärane endastmõistetavus, et seda asja ei saa ära lõhkuda. See endastmõistetav purunematus on illusioon, mistõttu on aeg-ajalt mõistlik enda või kellegi käest küsida, kus ja kes tagavad interneti koospüsimise.Üks interneti eluvõtit hoidev inimene pärineb Kanadast ja kuna ta sai selle auväärse ja vastutusrikka kohustuse alles paari kuu eest, vestles Torontos välja antav The Star just neil samadel teemadel Norm Richiega – võtmehoidjaga. Võti, mida see hallipäine viiekümnendates aastates Ottawas elav härra kannab, kujutab endast hõbedast krediitkaardi mõõtu kiipkaarti. Ühte seitsmest, mida on vaja juhuks, kui keegi või miski rikub ära internetis asuvaid veebsaite adresseerivate nimede süsteemi ehk DNSi. Domeeninimede Süsteem seob omavahel inimesele mõistetava internetiaadressi nimelise vormi arvutisüsteemile mõistetava internetiprotokolli ehk IP numbrilise aadressiga. Juhul kui DNS on korrast ära, ei ava brauseri reale kirjutatud rahvusringhäälingu aadress ühtegi veebiaadressi, kuna ei oska seda ilma DNSita teha.Mõnikord püüavad kurjategijad ennast viiruste abil paigutada teie brauseri aadressirea ja näiteks panga veebiaadressi vahele, eksitades teid aadressi suunamisega märkamatult libapanga lehele, milles toimetades avate neile juurdepääsu oma tegelikule pangakontole. Maksimeerimaks miljonite kasutajate veavaba teenindamist ja minimeerimaks vigade ja petturite võimalust, on domeeninimede haldamine mitmeastmeline, hierarhiline süsteem. Selles süsteemis püütakse teenindada regionaalselt ja jätta ka võimalikud probleemid ühe regiooni sisse. Lihtsustatult öeldes, selliseid regionaalseid aadresside nimelisi vorme ja arvuliste IP-aadresside seoseid kirjeldavad kaardikesi kokku liites moodustubki kogu interneti adresseerimise süsteem.Seda kõige suurema üldistusega kaardisüsteemi haldavad ja ühtlasi kõige suuremat vastutust kandvad serverid asuvad Põhja-Ameerikas, kahes suure turvalisusega, kuid väljastpoolt mitte midagi reetvates hoonetes. Ühe asukoht on USA Idarannikul, Culpeper’is ja teine paikneb California osariigis, El Segundos. Juhul kui looduskatastroof või mõni inimtekkeline vägivallasündmus peaks need serverid hävitama, taastatakse see juurnimede süsteem mõnest varukoopiast, kuid selleks, et olla veendunud, et tegemist on endise tipp-topp korras internetikaardiga, kutsutakse kokku viis seitsmest võtmehoidjast, tänu kelle käes olevatele krüpteeritud võtmetele seda kontrollitakse ja piltlikult öeldes taastatakse internet.Nii nagu me nüüd teame, elab üks neist Ottawas ja kannab nime Norm Richie, teine elab Nepaalis ja kannab nime Gaurab Raj Upadhaya. Siis leiab võtmekandja veel Suurbritanniast, Ühendriikidest, Hiinast, Burkina Fasost, Trinidadist ja Tobagost ning Tšehhi Vabariigist.Vastates küsimusele, kuidas need inimesed kriisi korral kokku saadakse, kas selleks on mustad ja salapärased helikopterid, siis sellele vastab salajase protokolliga tutvunud Norm Richie üllatavalt lihtsalt. Nimelt juhul kui juhtub midagi sellist, et neid peaks vaja minema, on tõenäoliselt aset leidnud midagi nii murelikku, et nende kokkusaamine polegi enam kõige olulisem.Kahjuks kaotab selle sõnumiga põnev, peaaegu vabamüürlaste salaorganisatsiooni meenutav turvameede oma atraktiivsuse, kuid paneb samas täna olulised asjad uude perspektiivi – internet ei olegi elus kõige olulisem! Aga püüdke seda teismelistele seletada.
