Tasuta teenused ja maailma paranemine
Eilses kommentaaris oli jutuks Wikileaksi  põhjustatud Afganistani sõda puudutava salastatud info lekkimise skandaal, millega seoses käis peast läbi mõte informatsiooni eelistatud levimisest võimalikult odavamat kanalit pidi. See tähendab, et eluga riskivad spioonid ja informaatoritele raha pakkuvad ajakirjanikud peavad pingutama salastatud info kättesaamisel palju rohkem kui mõni tasuta infolekitaja. Viimasega seoses võib mõtelda ka nii, et mida odavamaks ehk lekkivamaks informatsioon muutub, seda suuremaid kulutusi tehakse seni veel mitte lekkinud info haldamiseks. Nii näiteks käivitas Ühendriikide kaitseministeerium kuluka analüüsi olemasoleva lekke põhjuste üle ja suurendas pingutusi kasutusel olevate infoturvalisuse vahendite parendamiseks. Seda kulu poleks tehtud, kui info poleks lekkinud. Samas võtmes võib järeldada, et mida rohkem informatsiooni, seda suurem on lekkimise tõenäosus ja seda rohkem peab omanik tegema kulutusi, võimalik, et punktini, millal see muutub absurdseks.Värske, informatsiooni odavusega resoneeruva näitena olgu uuring, milles küsitleti paarilt tuhandelt populaarse mikroblogimise keskkonna Twitteri kasutajalt valmidust selle teenuse eest raha maksta. Sest Twitteri tweedid peavad ju olema midagi väärt, kui inimesed neid regulaarselt loevad ja mõned neist teevad kulutusi isegi nende kirjutamiseks. Lõuna-California Ülikooli suuremahulise Digitaalse Tuleviku Uuringu ühe osana püüti mõista miljonite Twitteri kasutajate väärtusmaailma läbi lihtsa küsimuse: "Kas oleksid nõus Twitteri eest midagi maksma?". Jaatavaid vastajaid saadi kokku null protsenti.Analüüsi tegijate tähelepanu oli pigem suunatud raskustele, mille ees seisavad uue meedia ettevõtted, kes on oma kliendid tasuta teenustega ära harjutanud, et mitte öelda ära rikkunud. Sest kui teenuse kasutajad pole nõus mitte midagi maksma, siis kust saavad ettevõtjad tagasi tehtud kulutused, tegutsema motiveerivast kasumist rääkimata. Käesoleva analüüsi üheks järelduseks on, et Twitteri kliendid, kuigi 70% reklaame ei salli, on enne nõus taluma reklaame, kui ise mõne tweedi lugemise eest sentigi maksaksid. Siingi on näha, kuidas Twitteri populaarsus kasvab ja selle omanikud on sunnitud tegema üha suuremaid kulutusi, vältimaks populaarsuse kahjulikku langemist. Samas süvendavad nad paradoksaalselt oma kasutajates tasuta infoteenuse harjumust.Pooleli olevast, 10 aastat kestnud  ja 180 digitaalse maailma erinevat tahku vaatleva uuringu vaheraportist leiab teisigi huvitavaid tähelepanekuid. Nagu näiteks selle, et 82% ameeriklasi on interneti kasutajad ning nad teevad seda nädalas keskmiselt 19 tundi. Kümme aastat tagasi kulutati nädalas internetile keskmiselt 9 tundi. Meediavaatleja Clay Shirky kirjutas hiljuti raamatu kognitiivsest ülejäägist, milles märgitakse muuhulgas, et inimkond kulutab teleka passiivsele vaatamisele aastas triljon tundi, mille peale autor juurdles, kas selle ressursiga saaks ka midagi head ära teha. Ja ta vastas, et saab küll, eriti kui seda aega kasutada internetis. Shirky peab silmas näiteks Wikipediale artiklite kirjutamist ja muid tegevusi, millega elu maailmas edendada. Shirky sõnade järgi – kui sa kulutad teleka asemel aega pigem online-keskkonnas, saab sinu hallollus tänu võrgustatusele muuta maailma paremaks paigaks.Interneti ja sidetehnoloogia maailma parandava efekti küsimus esitati ka käesolevas uuringus, millest selgus, et 56% arvates on maailm muutunud paremaks. Tegemist üllatava taandarenguga, sest kaheksa aastat tagasi arvas nii kaks kolmandikku ehk 66% vastajatest. Ühtlasi on langenud internetist leitava informatsiooni usaldusväärsus, sest kui sajandi alguses hindas infot usaldusväärseks 55%, siis täna on neid uuringu madalaim määr, 39%.Mida siit saab järeldada? Paistab, et infot, eriti odavat infot, mille eest pole keegi nõus midagi maksma, tekib üha rohkem ja see trend langeb kokku usaldusväärsuse languse ja maailma heana tajumise langusega.Nii võibki küsida eilse kommentaari jätkuks – kas Wikileaksi infoleke muutis maailma paremaks või halvemaks paigaks elada?
