Osooniaukude keemia: kahtluse alla seatud mudelid leidsid kinnitust
Toimetas Mart ZirnaskKarlsruhe tehnoloogiainstituudi teadlastel õnnestus esmakordselt atmosfääriliselt kindlaks teha osoonikihti lõhkuvat ebapüsivat klooriühendit. See lükkab ümber vahepealsed laborimõõtmistel põhinenud kahtlused praeguste atmosfääriliste osoonikeemia-mudelite ebatäpsuse kohta.Osoonikihi lõhkumisel polaaralade kohal mängib olulist rolli kloori peroksiid ClOOCl. Talve lõpul eralduvad tänu sellele atmosfääris klooriaatomid, mis lühilainelise päikesevalguse toimel katalüütiliselt – ise seejuures muundumata – osooni lagundavad. On viidatud, et Antarktikas vastutab ClOOCl 70% osooni lagunemise eest; arktikas tema rolli nõnda domineerivaks ei peeta.Ent atmosfääriliselt on seda ebapüsivat, kiirelt lagunevat ühendit keeruline mõõta. See lisas keerukasse kliimateadusesse veel ühe segaduse: 2007. aastal avaldati laboripõhistel mõõtmistel tuginev Ühendriikide teadlaste uurimus, mis näitas päikesevalgusest tingitud ClOOCl lagunemist väiksemana kui seni arvatud. Nii pidanuks see ka osoonikihti vähem lõhkuma – ning tagajärjena tõstatusid osooniaukude keemia seniste mudelite kohale küsimärgid.Nüüd aga õnnestus Karlsruhe tehnoloogiainstituudi kiimateadlastel olulist klooriühendit siiski atmosfääriliselt mõõta, vahendab Science Daily. Kasutades ühendi "tabamiseks" õhupalliga enam kui 20 kilomeetri kõrgusel Põhja-Skandinaavia kohal tiirelnud infrapunaspektromeetrit, jõuti järeldustele, et senised osooniaukude keemilised mudelid näikse siiski paika pidavat. "Mõõtmised lükkavad selgelt ümber Ameerika teadlaste kahtluse ja kinnitavad olemasolevaid polaarse osooni keemia mudeleid," rääkis uurimisrühma liige, Karlsruhe klimatoloog Gerald Wetzel uudisteportaalile.
