Maa sai «valmis» 70 miljonit aastat arvatust hiljem
Toimetas Mart ZirnaskMaa vahevööst ja meteoriitidelt pärinev geokeemiline info lubas luua uued matemaatilised mudelid planeedi vanuse hindamiseks. Nende põhjal lihvis Maa end praegusesse mõõtu arvatust pikema ajaga ning pole seega mitte 4,54-, vaid 4,47 miljardi aasta vanune.Seniste teadmiste järgi vältas Päikesesüsteemi tekke järgne maakera vormumine praeguste mõõtmeteni – nn akretsioon – ühtlaselt kahanevas tempos 30 miljonit aastat. Ajakirjas Nature Geoscience avaldatud uurimuses viidatakse aga, et see protsess oli pigem hüplik: 60% oma suurusest saavutas planeet üsna kiiresti, võttes seejärel hoogu maha ning saades meie mõistes "valmis" ühtkokku 100 miljoni aastaga, vahendab PhysOrg."Kogu asja selgitamiseks tuleb pihta saada, millise ajaga kujunes välja Maa tuum," rääkis portaalile üks uurimuse autoritest, Cambridge'i ülikooli geoloog John Rudge. "See on üks geoteaduste suuri teadmatusi."Maa akretsioon hõlmas suurt hulka kokkupõrkeid väiksemate taevakehadega, nn planetaarsete embrüodega. Osa neist sulasid seejuures üheks ning kuumus muutis nende sisemuse vedelaks. Nõnda kujunes ajapikku Maa tuum, mida ümbritses osalt silikaatne rüü – vahevöö. Usutakse, et selle protsessi viimases faasis lõi umbes Marsi mõõtu taevakeha maakerast välja tüki, mida meie teame Kuuna.Ent kui kaua kõik see kestis? Uues uurimuses aitasid seda hinnata sääraste elementide isotoobid, mis akretsiooni ajal radioaktiivse lagunemise läbi tegid. Nimelt: teatud keemilisi elemente "tõmbab" Maa silikaatne vahevöö, samas kui teised liiguvad n-ö loomupäraselt tuumas asuva metalli suunas. Seejuures võivad mõned neist lagunedes "ümber orienteeruda": näiteks silikaadilembene 182-hafnium muundub 182-volframiks, mida kisub enda suunas Maa metalne tuum.See lagunemine on vahevöösse tänini jätnud mõningal määral 182-volframit. Neid, nn vahevöö-volframi geokeemilisi jälgi võrdlesid teadlased nüüd sama isotoobi infoga, mis kogutud kondriitidelt – primitiivsetelt kivimeteoriitidelt, mis hiljem Maale kukkunud ning mille sisemuses eelkirjeldatud lagunemist toimunud ei ole.Säärane võrdlus lubab Maa akretsiooniprotsessi kestust hinnata – ent mitte kuigi täpselt, kuna volframi muundumisprotsessi erinevad faasid ("poolelud") on miljonite aastate pikkused. Selle seni kasutatud meetodi ebamäärasuse ületamiseks analüüsis uurimisrühm veel teistki radioaktiivset protsessi – uraaniumi-grafiidi lagunemist, mis samuti akretsiooniperioodil aset leidis. Seejuures ei eeldatud, justkui "kasvanuks" Maa püsival kiirusel (just selle loogika pinnalt hinnati varem, et akretsioon vältas 30 miljonit aastat).Nii lõid teadlased nüüd suure hulga matemaatilisi mudeleid – mis üsna kindlalt näitasid, et nii kiiresti, nagu seni arvatakse, maakera end praegusesse mõõtu ei lihvinud. Pigem saavutas see kaks kolmandikku oma suurusest 10-40 miljoni aastaga, misjärel akretsioon aeglustus ning kestis siis 70 miljonit aastat, kuni meie planeet praegusel kujul "valmis" sai."Kui see paika peab, siis oli Maa "tegemisel" ühtkokku 100 miljonit aastat," rääkis Rudge. "Seega on ta umbes 4,467 miljardi aasta vanune – tühipaljas naga võrreldes selle 4,537 miljardi aastase planeediga, mida seni ette kujutasime."
