Artist nimega «Artist, endise nimega Prince»
 Prince Rogers Nelson on muusik, kes läks aastate eest riidu teda omava plaadifirmaga. Õigemini omastas plaadifirma tänu muusikaturul valitsevatele reeglitele talle ema poolt sünniga antud nime ja konfliktse olukorra ühe viljana sündis uudne kunstnik tiitel, mis kujutas vaid sümbolit. Kuna aga sümbolit ei saa sõnadega väljendada, sündis ühtlasi ka kohmakavõitu nimi „Artist, endise nimega Prince“.  Kolmanda viljana paistis tulisest konfliktist sündivat uue ajastu muusikaäri kultuur.Näiteks valmis artistil kolme aasta eest plaadijagu muusikat. Kuid selle asemel, et uus plaati talletatud intellektuaalne väärtus traditsioonilist rada pidi poodide kaudu rahaks pöörata, pakkudes ühtlasi teenimisvõimaluse poodnikele ja tõstes nii ka plaadi hinda ülesse poole, otsustas artist liita plaadi ühe tuntud Briti nädalalehega Mail on Sunday. Nii said kodanikud plaadi ühel nädalavahetusel ajalehega tasuta kaasa. Lisaks said plaadi eraldi tasuta ka kõik tema kontserttuuri külastajad.See oli märgiline muudatus suure kaliibriga muusiku äritavades. Paljud vaatlejad kiitsid Prince Rogers Nelson’it tarkuse pärast millega ta osutas muusikatööstuse vanaks jäänud tegutsemistavadele ja uudsetele alternatiivsetele raha teenimise allikatele. Näiteks jõudis artisti plaat tänu ajalehe kaasavarale palju suurema kuulajaskonnani kui plaadipoest tema plaati ostev teadlik klientuur. Teiseks edendas taolise kuuma artisti plaadi kaasapanek oluliselt ajalehe käivet, mistõttu ajaleht sai suuremat reklaamitulu, millest osa läks ka artistile plaadiõiguste kinnimaksmiseks. Kolmandaks suurenes tänu ajalehekampaaniale kontserdipiletite läbimüük, sest esimese tunniga müüdi toona läbi 21’st kontserdist 15.  Ning neljandaks ei saanud unustada plaadiostjate .. vabandust, plaadisaajate rõõmu, millel võivad olla pikad positiivsed tagajärjed. Kokkuvõtlikult võiski öelda, et näete – tasuta plaadijagamisega oli võimalik korralikult teenida.Uus ärimudel tekitas toona vanades muusikapoe pidajates nii paksu verd, et Prince’le lubati omistada veelgi uuem ja endisest pikem nimi – „Endine artist Prince, kelle muusikat enam üheski plaadipoest ei leia“. Seega tundus keset 2007 aasta sooja suve, et elu muusikarindel polegi kõige lootusetum.Paraku üllatas ema poolt Prince’ks nimetatud muusik juba sama aasta sügisel teda edumeeluses süüdistajaid sellega, et kaebas oma loomingu levitamise pärast kohtusse Youtube, Piraatide Lahe ja isegi eBay. Mainitud keskkonnad olid ju vaid failide vahetamise tehnilise platvormi, mitte Prince’i muusika pakkujad. Nende käitumine paistis kõrvaltvaatajale kõige paremini Prince’i värske muusikalevitamise strateegiaga ühilduvana, milles tulu ei korjata muusikapalalt vaid kaasuvatelt tegevustelt. Aga võta näpust – artist üllatas!Nüüd paistab, et viimase paari aastaga on olukord muutnud veelgi üllatavamaks. Äsja teatas sama mees Briti ajalehe Daily Mirrori intervjuus, et tema arvates on internetiga jokk. Seda mitte meie kultuuriruumis näilise juriidilise korrektsuses mõttes. Pigem vastupidi – endine Prince’ on netimaailma esindajatega üha sügavamas konfliktis, tihti kohtu vahendusel. Artisti arvates on internetiga lihtsalt kõik läbi. Umbes nagu MTV’ga, mis oli kunagi edumeelne, aga enam mitte, jääb ajale jalgu ja temagi lips on läbi. Internetiga on sama lugu ja üleüldse „need arvutid ja digitaalsed seadmed pole midagi väärt“.Kõneks oleva artisti arvates asendab väljasuremisele määratud digitaalset online-maailma kahe novaatorlikku tehnoloogia sümbioos -  CDd ja ajalehed.  Tõenäoliselt on CD-mängijatest ja ajalehetellimustest loobujad millestki väga valesti aru saanud.   
