Angerjad «lõikavad» teekonnal Euroopasse
Toimetas Mart ZirnaskTaani teadlaste uurimuse kohaselt võivad angerjad Sargasso mere kudealadelt Euroopasse rändamiseks lisaks Golfi hoovusele kasutada ka teist, lühemat teed. Fronti, mille iseloom näitaks muuhulgas ka angerjarände sõltuvust kliimamuutustest.Et angerjad Vana Maailma teekonnal "lõikavad", seda võimasid taanlastel oletada Sargasso meres tehtud uuringud. Hilissuvest 2006 varakevadeni 2007 väldanud ning paljusid maailma nurki hõlmanud laiahaardelise merekeskkonna-ekspeditsiooni Galathea 3 osana vaadeldi ka angerjate kudealasid. "Ilmnes oluline seos selle piirkonna füüsikaliste ja bioloogiliste tingimuste vahel," ütles Taani Tehnikaülikooli vanemteadur Peter Munk Science Daily vahendusel. "Troopilise vee ja külmema Põhja-Atlandi vee kohtumispaigas välja kujunenud front mängib angerjate vastseperioodis võtmerolli."Üldiselt arvatakse, et angerjaparved triivivad meie vetesse läänest, Golfi hoovuse abil. Vaadeldud front viib hoopis idavooludeni – ent pakkudes angerjavastsetele külluslikult toitu, hakkab see ilmselt siiski nende rännet suunama, järeldasid teadlased, viidates ka angerjavastsete arvukusele frondi piirkonnas. Kuna aga fronti kujundab muuhulgas Maa kliima, näitab avastus ka kliimamuutusi olulise tegurina, mis aitaksid mõista nii angerjate varast elutsüklit kui angerjavarude kõikumise põhjuseid.Ekspeditsiooni käigus viisid teadlased Sargasso merest kaasa ka kogumi 5-25 millimeetriseid pisikesi angerjaid, et uurida, mida kalamaimud söövad. Oletatavasti tingib just toit pika teekonna Sargasso merre – ent seni on sellekohased teadmised väga napid; identifitseeritavat saaki on leitud liiga väheste vastsete kõhust. Taanlastel aga õnnestus DNA-analüüside abil kindlaks teha vähemalt planktonit. Selgus, et isegi kõige pisemad angerjamaimud söövad väga erinevaid mereorganisme: sültjat loomplanktonit ning eriti meelsasti pisikesi molluskeid. Uurijad oletavad, et just Sargasso front pakub neile rikkalikult säärast kraami. Need teadmised võivad osutuda tarvilikuks seoses Euroopa angerja kunstliku taastootmisega, kui tekib küsimus, kuidas kalamaime toita.Taanlaste uurimus ilmus ajakirjas Proceedings of the Royal Society.
