Inimene ja transistor
Paari aasta eest palus USA Teaduste Akadeemia 18 tehnoloogia arengule mõtleval eksperdil kirjeldada inimkonna tulevikku. Arvajate seas oli nii Google'i Larry Page, inimgeeni projekti juhtinud ja täna geenide segamise abil uue eluvormi loomisega tegelev Craig Venter ning ka Ray Kurzweil.Viimasest kui ühest tehisintellekti peatse saabumise ennustajast on siin varem korduvalt juttu olnud. Laenates Kivipalluri passimonoloogi, siis tema süntesaatoril on samasugune nimi. On ju Kurzweil leiutaja ja arvukate patentide omanik, ning jah, üks neist kirjeldab ka süntesaatorit. Viimasel ajal esineb ta rohkem visionäärina, kes ennustab masinate asumist inimese kõrvale, mitte ainult inimese käsutusse. Lisaks on Kurzweil veendunud vanusepiirangu eitaja, ennustades, et kui suudame aastani 2020 välja vedada, on suur shanss muutuda igavesti elavaks. Seda tänu tehnoloogia arengule, mis aitab välja vahetada lagunevad bioloogilised struktuurid nano-, bio- ja infotehnoloogia sünnitatud alternatiividega.Omal moel, ridade vahelt tunnistades Ray Kurzweili ennustuste tõelähedust, hoiatas veel hiljuti ühendriikide nn. pearaamatupidaja ehk Comptroller General David Walker, et kodanike pensionisamba turvamisest on vähemalt viis korda suuremaks probleemiks tervishoiusüsteemi kohandamine vastama vanade inimeste arvu kasvule. Sest ärge unustage – elanikkonna eluiga pikeneb nn. tagumisest otsast. Seega kui Kurzweil ennustab, et kui 10 aasta pärast jagatakse kodanikele välja uued garantiitingimused, peab muutuma ka tervishoiusüsteemi talitlus.Tehnoloogia arengut kaardistades ennustab Kurzweil, et tänase tempo jätkumisel on aastaks 2029 olemas tark- ja raudvarast intelligentne olevus. Selle olevuse intelligentsus vastaks siis inimese omale. Paljud vaatlejad peavad aastat 2029 üpriski realistlikuks, kuigi keegi ei tea kuidas see võimalik oleks.Nüüd paistab, et aeg käitub nagu mustkunstnik, kelle käisest ilmuvad imelised üllatused, ilma et keegi pealtvaatajatest oskaks aimata, mis järgmiseks sünnib. Nimelt õnnestus California Ülikooli teadlastel paigutada raku sisse imepisike transistor. Ühtlasi ületati märkamatult piir elava mateeria ja tehisliku materjali vahel kui elav rakk hakkas – ja siin peab sõnu valima – rakk hakkas koos transistoriga tööle. See tähendab, et transistor talitleb nagu elektriline lüliti, mis saab vajaliku energia seda ümbritsevast bioloogilisest ainevahetusest. Kuigi selline bioloogilise ja tehnilise sümbioos erutab fantaasiat võimalustest tulevikus transistoridega varustatud närvirakkudest, väärib tähelepanu ka vastupidine võimalus. Toimib ju transistor lisaks mikroskeemides populaarsele binaarse lüliti funktsioonile ka toiteseadmete energiatransformatsioonis. Mõtelge näiteks energiapuuduses väsivale rakule, mis hakkab tulevikus väsimust peletavat energiat hankima mitte võileivast, vaid patareist.Tänased nn. energiajoogid tunduvad sellise perspektiivi kõrval suhteliselt õnnetutena, sest reaalselt nad eriti energiat ei anna, vaid pigem maskeerivad väsimustunnet. Võimalus väsinud keha toiteploki abil ergutada ei paistagi nüüd enam nii ulmelisena nagu seda kirjeldas 30 aasta eest kodumaine ulmefilm "Hukkunud Alpinisti Hotell".Tõenäoliselt leiab uus leiutis siiski esmalt kasutamist rakkude ainevahetuse uurimisel ja haiguste diagnoosimisel. See aga sobib väga hästi kokku Kurzweili fantaasiatega organismi talitlust monitoorivatest ja abistavatest mikroskoopilistest seadmetest. Tänase loo moraal: kui inimesed pelgavadki masinaid, siis masinal need kartused puuduvad ja ta tungib ise, pea märkamatult meie rakkudesse.
